Tampere ülikooli infoteaduste osakonna uurijad Kalervo Järvelin ja Pertti Vakkari viisid 1993.aastal läbi uuringu, milles nad analüüsisid infoteadusealaseid uurimusi infoteaduslikes erialaväljaannetes. Nad leidsid, et 23 % teaduslikest artiklitest, mis ilmusid 1985.aastal kasutasid nn küsitluse meetodit. 20 - 22% uuringutest ajavahemikul 1965 kuni 1975 kasutasid samuti küsitluse meetodit. Ükskõik, kuidas andmed on kogutud, kas tavaliste küsitlusvormide kaudu või intervjuude vormis, küsitlusmeetod on olnud domineerivaks paljudes humanitaarteaduste valdkondades. Ka eksperiment ja mõnevõrra hiljem etnograafiline intervjuu on olnud üsna populaarsed infohankimise uuringuis.

Kitsamas tähendused mõeldakse uurimismeetodi all vajaliku informatsiooni hankimise viise. See viis võib olla empiiriline ehk kogemuslik või mitteempiiriline, vahetule kogemusele mittetoetuv. Empiirilised andmekogumismeetodid on ntvaatlus, intervjuu ja küsimustike kasutamine. Siin ei ole oluline, kas need kogemuslikud tähelepanekud teeb uurija ise või keegi teine, kas kasutatakse mõõtmisvahendeid või mitte, ega seegi, kas tähelepanekud esitatakse arvulisel kujul või mitte (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 177).

Meetod on mitteempiiriline õigupoolest vaid siis, kui teadmisi saadakse ilma mingite probleemiväljaga seotud vaatlusteta, s.t. loogilise järeldamise, intuitsiooni või näiteks lugemise abil. Praktikas väljendub see selles, et uurimuses ei kasutata vaatlusmaterjali, mida töödeldakse ja mille alusel tehakse järeldusi (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 177).