Populaarseks andmeallikaks on osutunud inimeste vabas vormis kirjutised - päevikud ja autobiograafiad. See meetod sarnaneb isiklikule päeviku pidamisele, kus me salvestame oma isiklikke mõtteid ja tundeid. Ka uurimispäevikute pidamiseks on mitmeid võimalusi. Peamine erinevus on selles, kas vastaja valib ise, millal päevikusse sissekandeid teha nagu isikliku päeviku puhul või uurija valib aja, millal seda teha. Viimane on enam kasutust leidnud tehnika teaduslikus uurimistöös. Teine erinevus on selles, kas valitakse vaba vorm päeviku täitmiseks või kodeeritud. Jällegi on viimane enamkasutatud viis, kus täidetakse eelnevalt kodeeritud erineva keerukusega vorme.

Näide nn eelnevalt kodeeritud päevikuvormi kasutamisest on Maxine Renekeri (1993) uurimus infokäitumisest akadeemilises keskkonnas. Reneker kaasas 31 osalist Stanfordi Ülikoolist ja andis neile minikassettidega salvestid, kuhu salvestada oma infootsingu juhtumite kirjeldused. Uuringus osalejad pidid salvestama kõik juhtumid 1-2 nädala jooksul, mille puhul nad vajasid täiendavat infot. Osaleja kirjeldasid, kuidas nad rahuldasid oma infovajadust ja kas nad olid rahul leitud vastustega. Sellisel viisil kogus Reneker 2 050 infootsingu juhtumit. Hiljem ta samuti intervjueeris uuringus osalejaid.

Varasemates päevikumeetodi kasutamise uuringuis keskenduti rohkem sellele, mida inimesed tegid teatavatel ajahetkedel, alates 1970ndatest aastatest on rohkem keskendutud sellele, mida nad mõtlevad ja tunnevad, seega kogemuse sisemine dimensioon kui ka sellele, mida nad teevad (kogemuse väline dimensioon).