Kehtivus/põhjendatus/paikapidavus (validity) ja usaldusväärsus (reliability) on olulised terminid teaduslikus uurimistöös.

Kehtivus on mõiste, mis näitab millises ulatuses meie andmekogumisprotseduurid uurimisobjekti korrektselt peegeldavad. Näiteks, küsides intervjueeritavalt, kas ta teab maailma sündmustest ei ole kehtiv viis uurida uudiste tarbimist. Näiteks see, kas intervjueeritav tellib ajalehti on juba konkreetsem, kuid samuti mitte kehtiv, sest see ei näita, kas ta ka tegelikult neid ajalehti loeb. Case'i (2002) arvates on kõige kehtivam viis eelpooltoodud näite põhjal kui lasta intervjueeritaval näiteks loetleda viimase päeva või nädala olulisemad uudised, et määratleda uudiste tarbimist.

Usaldusväärsust demonstreerib see kui andmekogumist on korratud sarnastes tingimustes ja on saadud sarnased tulemused. Tihtipeale on uuringuis raske saavutada samaväärselt nii kehtivust kui usaldusväärsust. Näiteks uuringud, mis on kavandatud kvantitatiivsete andmete saamiseks ja andmed on kogutud usaldusväärsete andmekogumise tehnikatega, nagu laboratooriumieksperimendid, kannatavad kehtivuse probleemide tõttu, sest nad on teostatud kunstlikes situatsioonides ja ei pruugi peegeldada seda, kuidas inimesed tegelikult mõtlevad ja käituvad reaalses maailmas. Kvalitatiivne lähenemine nagu osalusvaatlus omakorda võib kannatada usaldusväärsuse puudumise tõttu - kuigi see toimub reaalses kontekstis on sellist andmekogumisprotseduuri raske uuesti täpselt samades tingimustes korrata. Üks võimalik viis tagamaks, et uurimus on nii kehtiv kui ka usaldusväärne on kasutada mitmeid meetodeid.