Sisuanalüüsi prominentne kirjutis Krippendorffilt 1980.ndal aastal selgitab kuidas kommunikatsiooni vahendeid - ajalehti, ajakirjaartikleid, raamatuid, kõnesid, kirju, helisalvestisi, maale jms saab analüüsida mõistmaks nende orientatsioone ja teemasid. On võimalik analüüsida nii sisu formaalseid ühikuid nagu sõnad kui ka nn latentset sisu teemade ja tähenduste kontekstis. Tulemusi on võimalik esitada nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt. David Altheide (1987, 1996) soovitab kasutada sisuanalüüsi kui etnograafilist tehnikat.

Sisuanalüüsi on infohankimise uuringuis kasutanud Brenda Dervin (1976), Marilyn White (2000), Mokros, Mullins ja Saracevic (1995), Julien (1996) ja Julien ja Duggan (2000). Viimane uurimus analüüsis infokäitumise kirjutiste sisu. Nn diskursuseanalüüsi vahenditega on hakatud uurima ka meediakanalite poolt loodud käsitusi. Diskursuseanalüüsi all mõeldakse avaliku vestluse ja kõnepruugi uurimist nt tekstide sisuanalüüsi abil (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 180).