Ingliskeelsetel terminitel survey, survey research ja normative survey ei ole head tõlget. Kõige täpsemalt peegeldab seda sõna Hirsijärvi ja Huttuneni (2005) arvates "kaardistus". Metodoloogias tavatsetakse rääkida survey- uurimustest, mõeldes kaardistavaid uurimusi, mille abil püütakse selgitada tegelikkuses valitsevaid tingimusi ja asjaolusid. Uurija on sellisel juhul passiivne andmete koguja, kes rahuldub nähtuste loomuliku varieeruvuse registreerimisega, püüdmata olukordade või uuritavatega manipuleerida. Uurimiseesmärk on tavaliselt kirjeldav või võrdlev, vaid harva on survey- uurimuse eesmärgiks seletamine või ennustamine. Varem olid survey- uurimused peaaegu eranditult kvantitatiivsed, aga nüüd võib täheldada sagedasemat kvalitatiivse strateegia kasutamist, mis toob neisse uurimustesse idiograafilise rõhuasetusi (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 197).

Survey-uurimuste valik on väga lai ning nende all mõisteti alguselt posti teel korraldatavaid küsitlusi, mis hõlmasid geograafiliselt laia ala. Nende abil oli võimalik küllalt hästi välja selgitada mingil ajahetkel populatsioonis valitsevaid arvamusi (avaliku arvamuse küsitlused ehk gallupid), hoiakuid ja hinnanguid. Inimesi võidi paluda hinnata ka oma tegevust, käitumisviise ja nende esinemise sagedust. Selline läbilõikeuurimus võidi laiendada longituuduurimuseks, kus samade inimeste küsitlemist mingi aja pärast korrati. Nii oli võimalik välja selgitada arvamuste, hoiakute või harjumuste muutumist (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 198).