Küsitlused
Info hankimise valdkonnas on küsitlused levinuks uurimismeetodiks. Näidetena ulatuslikest küsimustikena saadetud küsitlustest võiks tuua Fiona Chew (1994) uuringu sellest, kuidas kasutatakse meediat ja mõeldakse uudistest ning H. Bruce'i (1998) uuring kasutajate rahulolust Interneti infootsinguga. Ka Marcella ja Baxter (2000) Ühendkuningriigist kasutasid oma kodanike infovajaduse projekti esimesel etapil ulatuslikku küsimustikku 1300 kodaniku hulgas.
Intervjuu on väga paindlik tehnika ja seda on ulatuslikult kasutatud info hankimise uuringuis, alates lühiintervjuudest kuni süvaintervjuudeni. Paljud info hankimise uurijaid on oma intervjuusid läbi viinud näiteks töökohtades (Cobbledick, 1996; Cole, 1993; Ellis, 1989; Florio & DeMartini, 1993; Gorman & Helfand, 1995; Wicks, 1999). Teiseks levinud intervjuude kohaks on koolid (Erdelez (1997), Ford (1986), Julien (1999), Kuhlthau (1998, 1993), Mellon (1986), Seldén (2001).
Näiteks väga ulatuslikke telefoniintervjuusid viisid läbi Gantz, Fitzmaurice ja Fink (1991), et selgitada välja, kuidas inimesed õpivad uudistest ja kuidas nad neilereageerivad. Juhusliku valiku meetodil intervjueeriti 1 147 inimest. Tudengid, kes olid spetsiaalse väljaõppe saanud, viisid läbi telefoniküsitlusi. 73% kogumist oli nõus intervjueerimisega, 27 % keeldus. Intervjuud kestsid umbes 15 minutit. See oli üks ulatuslikemast intervjuumeetodil läbi viidud uuringutest, tavaliselt info hankimise uuringud ei haara rohkem kui 500 vastanut.
Sellisel juhul kui kogutakse väga põhjalikku informatsiooni inimeste tunnetest, kogemustest ja ettekujutustest, siis ei ole andmed sobilikud kvantitatiivseks analüüsiks ja uurija kasutab nn süvaintervjuud. Näiteks uuris Elfreda Chatman (1990) süvaintervjuudega väikest gruppi inimesi, et välja selgitada vaese elanikkonna infomaailm. Ta uuris seda gruppi kahe aasta vältel ja tema eesmärk oli dokumenteerida selle grupi tunded, tähendusseosed ja keel, mis väljendab nende sotsiaalset tegelikkust. Ta jälgis neid tööprotsessis ja vestes nendega küsides avatud vastuseid eeldavaid küsimusi. Tema intervjueeritavate ringi kuulus 52 inimest.
Mick ja Buhl (1992) uurisid kolme venda Taanis, kelle elukäik oli kulgenud üsna erinevalt kasutades fenomenograafilist intervjuud, et välja selgitada nende isikute tähendustemaailm ja kavatsused. Nad vaatlesid, millised tähendused indiviidid omistavad trükitus meediasõnumitele. Seega olid intervjueeritavateks 3 inimest 4 kuu vältel. Esimesel etapil määratlesid need kolm venda ajakirjad, mis kuulusid nende huviorbiiti ja neilt küsiti arvamusi, selles sisalduva reklaami kohta. Teisel etapil intervjueeriti vendi nende elukäigust, elusituatsioonidest ja kavatsustest ning kolm kuud hiljem Taani ühiskonna ja nende elustiili kohta. Intervjuude käigus toodeti sadu lehekülgi intervjuuteksti, uurijad pidasid päevikuid ja salvestasid reflektsiooni.
Intervjuud võivad jaguneda ka fookusgrupi intervjuudeks. Ka fookusgrupiintervjuud kuuluvad kvalitatiivsete andmete alla, sest üldreeglina ei allu nad statistilisele analüüsile. Grupi suurus võib varieeruda, kuid tavaliselt sisaldab see 8-12 inimest. Tüüpiline näide fooksugrupiintervjuust on Mullaly-Quijas'i, Ward'i ja Woeffl'i (1994) uuring, kus nad küsitlesid 14 fookusgruppi, igas 2-12 liiget ja kokku 121 osalejat. Uuring toimus tervishoiutöötajate hulgas, et välja selgitada nende infokäitumine ja teatud raamatukogu ja infoteenuste kasutamine nende haiglas ja/või erialakeskkonnas.
Allikas: http://www.youtube.com/watch?v=31yalQIVvRY&feature=related |
Sirje Virkus, Tallinna Ülikool, 2010