Loodusteaduslikult orienteeritud uurimistööle on omane empiiriline või eksperimentaalne ehk katseline uute teadmiste hankimine. Uuringud püütakse läbi viia piiratud ja kontrollitud katsetingimustes, mis aitab tagada uurimuse nomoteetilisust ehk korratavust ja võimaldab tulemusi üldistada. Sellist loodusteaduslikult orienteeritud teaduslikku mõtlemist nimetatakse positivismiks. Õppimise psühholoogias on seda suunda esindanud biheiviorism. (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 178). Positivistlikud uurimused ei ole siiski suutnud vastata kõigile küsimustele ning loodusteaduslik meetod ei näi sobivat igasuguste uurimisprobleemide uurimiseks.

Sellegipoolest on eksperimente pikka aega peetud nn metodoloogia kuningaks (queen of methodologies) nende sotsiaalteadlaste poolt, kes uurivad väikest kogumit hästi defineeritud muutujaid. Kriitika tuleneb sellest, et eksperimendid toimuvad kunstlikult laboratooriumi tingimustes ja eemalduvad tegelikust maailmast. Selline lähenemine, mida rakendatakse füüsilise maailma objektide puhul ei ole tavaliselt sobilik inimeste uurimisel. Need on tihti seotud ka eetikaprobleemidega.

Eksperimentaalset ehk katselist uurimust tehes kasutatakse traditsioonilist uurimisstrateegiat, mis on kasvatusteadusesse üle võetud loodusteaduslikust uurimisideaalist. Eksperimentaalne uurimus on oma eesmärkide poolest nomoteetiline, üldisi seadusi otsiv, ja seletav uurimus. Oma meetodite poolest on see empiiriline ja kvantitatiivne uurimisviis. (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 182).

Info hankimise uuringutes eksperimendi kasutamise näiteks võiks olla Hauseri, Urbani ja Weinbergi poolt 1993.aastal läbiviidud uuring sellest, kuidas tarbijad kasutavad infoallikaid uue auto ostmisel. Uurijad, kes uurivad tarbija käitumist ja nende ostuotsustusi võivad kasutada erinevaid strateegiaid, nt ostjate jälgimine, intervjuud nendega jms.

Case (2002) leiab, et selle uuringu puhul oli eksperiment õigustatud ja see võimaldas lühikese aja jooksul uurida autoostuks eelistatud infoallikaid, kuna tegelikkuses võib selline otsustus väldata väga pikka aega vesteldes sõpradega, lehitsedes reklaambrosüüre, külastades autonäitusi jne.

Hauseri, Urbani ja Weinbergi uuringus osales 177 vabatahtlikku, kes valiti tuhande potentsiaalse uue auto ostja hulgast. Eksperimendikeskkonnas oli stimuleeritud kõiki neid võimalusi, mida reaalse autoostu puhul võidakse kasutada ning selgitati välja eksperimendis osalenute peamised infoeelistused (virtuaalsed autoesitlused, artiklid autoajakirjadest, intervjuud müügiagentidega).