Informatsiooni hankimise ja otsingu probleemidega hakati süstemaatiliselt tegelema möödunud sajandi algul. Sajandi esimestel kümnenditel olid uuringute tähelepanukeskmes infokanalid ja -süsteemid. Kuni 1960ndate aastateni olid uuringud peamiselt seotud teadlaste ja inseneride infovajaduse ja -kasutamisega. Uuringute põhitähelepanu oli suunatud eelkõige info hankimise objektidele ja kohtadele nagu raamatud, ajakirjad, ajalehed ning raadio, televisioon, raamatukogud, konverentsid jne. Uuriti formaalseid infosüsteeme ja infokasutaja asemel olid tähelepanukeskmes eelkõige infoallikad ja nende kasutamine. Kirjanduses nimetati neid uuringuid sellegipoolest infovajaduse ja kasutamise uuringuteks (information needs and uses), vahel ka kasutajauuringuteks (user studies) (Case, 2002).

Sellel perioodil domineerinud lähenemist iseloomustatakse kui süsteemikeskset või 'süsteemile orienteeritud lähenemist'. Süsteemile orienteeritud ülesandekeskses uuringus on tüüpiliseks uurimisküsimuseks näiteks milliseid dokumente insenerid vajavad oma tööks ja kuidas saaks firma infokeskus neid tagada? Kasutajale orienteeritud uuringu puhul püstitati uuringuküsimus näiteks järgnevalt: kuidas advokaadid mõtestavad oma ülesandeid ja infokeskkonda? Ülesandele mitte orienteeritud süsteemikeskses uuringus püstitati näiteks küsimus: miks inimesed ignoreerivad hoiatusi kaubapakenditel ja reklaamis? Kasutajakeskses uuringus oli uurimisküsimus näiteks järgnev: miks inimesed külastavad kaubamaja, kui neil ei ole vajadust ega kavatsust midagi osta?

1970ndatel aastatel nihkus uuringute põhitähelepanu süsteemilt inimesele kui informatsiooni loojale, hankijale ja kasutajale. Huvikeskmesse tõusid nn info mõtestatud kasutamise ehk sense making uuringud.Oluliseks teetähiseks kasutajakesksete uuringute arengus oli Ohio Riikliku Ülikooli professori Brenda Dervini artikkel argiinfo vajadusest 1976.aastal. Dervin väitis, et eelnevad infouuringud pöörasid tähelepanu küsimustele, 'mida' ja 'kuidas', selle asemel, et esitada küsimus 'miks'. Uuriti, mida inimesed loevad, mitte miks nad seda teevad.1970ndate aastate lõpul nihkus info hankimise ja -otsingu uuringute tähelepanu institutsiooniga seotud infoallikatelt ja informatsiooni hankimiselt selles suunas, kuidas inimesed kogevad ja mõtestavad oma infokeskkonda (Virkus, 2003). Inimeste infokäitumist (information behaviour) on 1980ndatest aastatest alates uuritud paljudes kontekstides, paljude uurijate poolt ning ajendatuna arvukatest motiividest ja eesmärkidest. Enamus info hankimise ja -otsingu alastest uuringutest on pööranud põhitähelepanu üliõpilastele. Tähelepanuväärne osa uuringutest viidi läbi ülikooli raamatukogudes. Väikene osa uuringutest vaatles ka õppejõude ning kraadiõppureid.

Viimasel ajal on uuritavate ring laienenud: infouurijad on analüüsinud laste, eakate ning puuetega infokasutajate infokäitumist. Laienenud on argiinfo hankimise ja -vajadusega tegelevate uurijate ring. Case'i (2002) andmetel on informatsiooni hankimisest ilmunud üle 10 000 dokumendi ja see haarab paljusid valdkondi.

Valdkonnaks, mis on tihedalt seotud info hankimise ja -otsinguga on infokirjaoskus. Info hankimise, infootsingu ning infokirjaoskuse uurimiskogukonnad on tänaseni olnud samuti eraldatud. Infokirjaoskuse valdkonna uuringud on siiski viimasel kümnendil hoogsalt intensiivistunud ja on märgata kolme eelpoolnimetatud valdkonna integreerumisetendentsi.

Selle õpiobjekti ülesandeks on käsitleda peamisi meetodeid, mida kasutatakse infokäitumise, info hankimise ja otsingu ning infopädevuse uuringuis.