Eksperimentaalse meetodi põhiolemus on selles, et uurija tegutseb aktiivselt mingi nähtuse tekitamiseks ning samal ajal jälgib võimalikult täpselt mis juhtub, kui teha midagi teatud kindlal viisil. Oletatakse, et katsel ei ole selles osalejatele mingit püsivat mõju. Vahel püütakse siiski teha ka selliseid katseid, millest peale uurijate saaksid kasu ka uuritavad - näiteks nende käitumises asetleidvate püsivate muutuste kaudu. Sel juhul on tegemist interventsiooni- ja tegevusuurimusega (Grönfors, 1982, 118-124; Saarinen, Ruoppila ja Korkiakangas 1989, 28-29) (Hirsijärvi ja Huttunen, 2005, lk. 192). Mõjutusuuringutes ei rahuldu uurija passiivse vaatluse või teadusliku eksperimendi korraldamisega, vaid püüab nii eesmärkide seadmisest kui ka nende saavutamiseks vahendite otsimisest ise osa võttes uuritavate tegelikku elu mõjutada.