Sotsiaalteadustes võib eristada mitmeid lähenemisi teaduslikule uurimistööle, mis on mõju avaldanud ka info hankimise ja kasutamise alaste uuringute arengule. Üheks laialt levinud viisiks on nn paradigmaatiline lähenemisviis, mille kohaselt eristataksekahte või kolme peamist konkureerivat uurimisparadigmat. Sellist lähenemist propageerivad peamiselt Ameerika metodoloogid Guba, Lincoln, Smith jt.

Tashakkori ja Teddlie (1998) märgivad, et viimase kolme dekaadi jooksul on sotsiaalteadustes toimunud mitmeid paradigmasõdu rõhutades ühe või teise paradigma olulisust võrreldes teisega. Neid sotsiaalteaduste paradigmasid või mudeleid nimetavad nad postivistlik/empiiriliseks (positivist/empiricist) lähenemiseks ja konstruktivistlik/fenomenoloogiliseks (constructivist/phenomenological) orientatsiooniks.

Neid kahte paradigmat on nimetatud ka nn

• kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks uurimisparadigmaks,
• positivistlikuks ja konstruktivistlikuks,
• fikseeritud ja paindlikuks jne.

Konstruktivistliku paradigma sünonüümideks on samuti tõlgendav ehk interpreteeriv ja naturalistlik paradigma kuigi ka siin on erinevaid arvamusi ja mõned autorid tavatsevad näiteks näha erinevusi tõlgendavas ja konstruktivistlikus lähenemises.

Saksakeelses kultuuriruumis eristati 1970.ndate aastate alguseks kolme suurt paradigmat:

• hermeneutiline,
• empiirilis-analüütiline ja
• dialektiline,

mis kõik omakorda liigendusid kitsamateks alasuundadeks. Klassifikatsioone on teisigi (Liimets, 1999).

Leitakse, et uurimisparadigma peegeldab uurija põhilisi epistemoloogilisi, ontoloogilisi ja metodoloogilisi uskumusi (Guba, 1990; Guba ja Lincoln, 1998). Epistemoloogia käsitleb teadmiste lähteid, olemust ja teadmuse piiranguid. Ontoloogia esitab küsimuse reaalsuse olemusest. Metodoloogia keskendub sellele, kuidas me saame teadmisi ümbritsevast maailmast (Guba ja Lincoln, 1998).

Ontoloogilisest lähtepunktist vaadatuna leiavad paradigmaatilise käsitluse toetajad, et positivismi konventsionaalsed tõekspidamised on seotud realismi ja konstruktivismi tõekspidamised relativismiga, epistemoloogilised tõekspidamised põhinevad positivismi puhul objektivismil ja konstruktivismi puhul subjektivismil ning metodoloogiliselt lähtub positivism interventsionistlikest/eksperimentaalsetest meetoditest ja konstruktivism hermeneutilistest meetoditest.