Minu akadeemilist identiteeti mõjutab praegu muidugi minu prof emeritus staatus. Hetkel naudin võimalust istuda raamatukogus ja süveneda uutesse ja ka mõnedesse vanematesse raamatutesse ja trükistesse, ilma et peaksin kuhugi, pea ees, tormama, leidmata aega järelemõtlemiseks. Tunnen end nagu omal ajal aspirantuuris vaba inimesena ja oma aja peremehena - inimesena, kes võib endale lubada intellektuaalseid naudinguid ja küsida küsimusi, mis teda tõeliselt huvitavad. Näiteks seda: mis saab haridusest (kapitalismi?) kriisi tingimustes ja millist usaldusväärset infot selle kohta on olemas.

Ometi arvan, et selline - asjadest arusaamisel ja nende põhjal teadmuse loomisel rajanev - identiteet, mida praegu harrastan, on väga vanaaegne ja uuel ajal uutes tingimustes vähestele kättesaadav. Klassikaline akakadeemiline identiteet seisneb minu arvates selles, et osaletakse uue teadusliku teadmise loomises ja noorte inimeste juhatamises selle tegevuse juurde – st nende õpetamises. Oma akadeemilise identiteedi seda palet armastan kõige rohkem ja jõudumööda olen seda ka püüdnud praktiseerida. Iseasi- kas edukalt või mitte. On olnud nii subjektiivseid kui minust sõltumatuid väliseid tõkkeid selle identiteedi jõustamisel.

Mul on olnud vajadus praktiseerida ka teistsugust – hariduspoliitilise iseloomuga nn intellektuaali identiteeti, mis lihtsustatult öelduna seisneb endale võetud kohustuses hariduspoliitika kujundamises kaasa rääkida, kasutades ära oma akadeemilises vallas kogutud teadmisi. Minu see identiteet on mul Eesti Haridusfoorumi toimkonna liikmena ja 2012 valminud Haridusstrateegia 2020 ühe koostajana “käigus” praegugi.

Klassikaline akadeemiline identiteet on unelm, mis on kõikjal kõikuma löönud ja murenema hakanud. See protsess on alguse saanud muutustest institutsionaalsel tasandil: avalike kõrgkoolide jagunemisest teadusülikoolideks ja kutseharidusliku suunitlusega kolledžiteks (rakenduskõrgharidust pakkuvateks õppeasutusteks), eraettevõtluse korras loodud ärilisteks (for-profit) õppeasutusteks. Sellele nimistule lisanduvad veel korporatiivsed kõrgkoolid, kes valmistavad ette töötajaid mingi suurkorporatsiooni jaoks. Eriti keeruliseks teeb asjaosalistele olukorra nende institutsioonide kokkusula(ta)mine ja avaliku sfääri allutamine turunõuetele. Eriti just vajadus olla ühekorraga erinevates, sh vasturääkivates rollides toob kaasa kõrghariduses töötavate inimeste idenditeedikriisi. Valetaksin, kui ütleksin, et pole seda põdenud. New Public Management ulatub oma nõudmistega kõigini ega jäta puudutamata ühtki kõrgkoolis töötavat inimest. On väga vähe neid, kes oma kunagi kättevõidetud positsiooni tõttu saavad endal lubada sellest (illusoorset?) möödavaatamist.

Globaliseeruvas maailmas on kõrghariduse iseloom ja asend, eriti erinevate kõrgkoolide erinevad positsioneerumised põhjalikult muutunud. Akadeemiliste identiteetide repertuaar nõuab uuesti läbitöötamist, sellekohast sotsiaalset loomingut ja kokkuleppeid.