Kui vaadata hariduse, pedagoogikaga seotud akadeemilist ja semi-akadeemilist valdkonda Eestis, siis eespoolmainitud karjääriteede, st ka identiteetide globaliseerumine ja mitmekesistumine on küll märgatav, aga samas on nii identiteet kui karjäär tugevalt “maandatud” – Eesti-keskne. Õpetajate puhul on see mõistetav ja tingitud õpetaja tegevuse emakeele-seotusega, mis annab suhteliselt vähe võimalusi Eesti-väliseks tegevuseks. Akadeemiliste persoonide Eesti-kesksus on tugev, aga välissuhted, väliskogemus, koostöö partneritega (õppimise, uurimisprojektide, harvem ka õpetamise vallas) on tihe.

Identi-esseede autorite akadeemiline elu ja enesetaju, identiteet on formeerunud väga erinevates ja isegi vastandlikes ühiskonnaoludes. Nö vanema põlvkonnani jõudis ja nende jaoks eeskujustus teataval määral traditsiooniline Eesti või Venemaa kõrgintelligentsi (niipalju kui sellest saab 50-60ndatel kõnelda) akadeemiline väärikus, millele kontrasteerus ideoloogiline institutsionaalne surve. Noorem põlvkond enam eeskujusd ei maini (kuigi vajadus guru, õpetaja järgi on olemas ja on end avaldanud nii vabaprojektide valikus kui … ).

Akadeemiliste inimeste elus on akadeemiline identiteet ja autonoomia liikumapanevateks võtme-ideedeks. Akadeemiline identiteet – indiviidide omadus, mentaalne mudel püüelda teadmise/teadmuse edendamise poole enese poolt valitud valdkondades - on eespool esitatud identiteedi-esseede põhjal selgelt ilmnev ja igaühe jaoks määratletav nii olekus (mis on) kui dünaamikas (kujunemine -> tulevikupüüdlus).

Muutuste ajal võib muutuda/muutub identiteeti ja habitust kujundav-määratlev kogukond (“a defining community” ) ja sellega koos kas evolutsioonilisemalt või revolutsioonilisemalt ka inditeet/identiteedivalikud.
Küllap peitub siin küsimus ka sellest, kui palju on identiteet teadlikult “valitav”, kuipalju – alateadlikult omaksvõetav-kujunev (matkimine, ajupesu tulemus jm), kuipalju “mängitav” (nt parteilisuse, elustiili siirus või kasulikkus).

Keel on oluline identiteedi loomise vahend - vestlused teevad kogukonna müüdid ja väärtused omaks, seega – viivad identiteedi kujunemiseni. Inimese, ka akadeemilise inimese Minade paljusus, eriti digimaailmas, koos keele muutumisega ikka enam sümboliliseks-pildiliseks on kindlasti nii habitus(t)e kui personaalse ja sotsiallse identiteedi muutumise põhjuseks ja kaaslaseks. Selles protsessis osaleb igaüks, tahes või tahtmata. Küsimuseks jääb, nagu selle sõnastas Jüri Orn: kuidas saab akadeemiline kultuur ja akadeemiline identiteet areneda, muutuda, jäädes samas iseendaks?