Minu “akadeemiliseks inimeseks” kasvamine oli ühelt poolt juhuslik, teiselt poolt vist lihtsalt rahulik kulgemine. Olin lapsepõlvest saati raamatuinimene ja koolis ka sageli kaaslastele arusamatu materjali, (eriti ajaloo, geograafia ja kirjanduse valdkonnas) üle- ja lahtiseletaja. Kodus oli suur ja hea sisuga raamatukogu. Arvan, et lugemus üldse ja õigeaegne lugemine sealhulgas on äärmiselt oluline. Tekib võrdlusmoment, mälu salvestab õigel perioodil mitmed emotsioonid (lasteraamatud, noorsookirjandus, armastusromaanud, põnevusjutud…) Oluline oli kahtlemata ka vanemate tähelepanu kirjandusele, selle valikule. Kasvasin üles põhiliselt vene klassika najal. Sinna hulka kuulus ka hea luule. Sain õpetust mitte ainult koolist, pigem ennemini mitte koolist, vaid vanemate tutvusringi kuuluvatelt suure eruditsiooniga inimestelt. Arvan, et heaks kooliks oli ka nõukogudeaegne läbi lillede rääkimise ja lugemise oskus. Aju töötas ja huvi oli suur.

Olen kindel, et ei oskaks nii mõelda (võib-olla ei viitsiks), kui siis oleks kodus olnud teler. Keskkooli lõpus teadsin kindlalt, et lähen õppima ajalugu. Ette oli teada, et minust saab õpetaja. Endalegi tundus, et seda kõige poliitilisemat ainet ei saagi (s.t.ei lubatagi) tõsiselt uurida.

Pärast keskkoli olin kaks aastat kaugõppes ja statsionaarõppesse läksin alles kolmandale. Esimest korda astusin (väikese) klassi ette paralleelselt 11. klassis õppimisega. Tol ajal oli laulu- ja muusikaõpetajatest vähemalt Pärnus puudus ja nii sain kõrvalkooli klaveri ja solfedźo õpetajaks. Järgmisel aastal, kui keskkooli lõputunnistus oli käes, hakkasin laulmist õpetama. See oli nö. korralik elukool, sest pidasin end vastavalt vanusele ja edevusele targaks ja hakkamasaajaks. Samal ajal tuli koolidesse Jo-Le-Mi süsteem. Igatahes nägin sellega hullusti vaeva ja selgeks ei saanudki.

Ülikoolis oli mul suur respekt kõigepealt Tartu Ülikooli vastu üldse, sest mõlemad vanemad olid sellega seotud. Mõlemad rääkisid palju eestiaegsest ülikoolielust, buršikommetest jne.

Mind (ja kummalisel kombel ka minu isa) ei häirinud, et läksin õppima kõige poliitilisemat ainet. Pean ütlema, et olin rõõmsalt üllatunud, kui nägin auditooriumis kahte täiesti erinevat liiki õppejõude. “Punased” olid “veripunased” ja pehmelt öeldes mitte eriti targad. Teise osa moodustasid lausa dissidendid, kes julgesid (mitte auditooriumis aga seda enam õppeekskursioonidel) avaldada väga “ketserlikke” mõtteid. Näiteks prof. H. Piirimäe, Prof. S. Vahtre, Prof. H. Ligi, Prof. M. Tänava jt. Peaasi aga, nad olid pädevad. Sealt sain akadeemilisuse eeskuju. Igaüks nendest oli isiksus. Nende veidruste üle muiati, aga neist peeti lugu.

Kuna mul oli pedagoogiline staaž juba olemas, et teinud pedpraktika mulle mingeid raskusi, vastupidi, meeldis. Mäletan, et praktikakoolis ei tahtnud ma, et aineõpetaja tundi kaasa tuleb. Mulle meeldis tunnis üksi lastega tegeleda.

Diplomi kaitsesin ma L. Mälli diplomandina ja kirjutasin diplomitöö Leningradis. Teema oli “Kušaani impeeriumi kultuuriajalugu”. Sain selle eest vabariiklikul diplomitööde konkurssil teise koha. Hakkasin õppima sanskriti keelt. Peterburis tööd kirjutadas aga sain tuttavaks sineloogi prof. Menšikoviga, kellega käisin tihedalt läbi tema surmani. Tema kutsus mind Leningradi idamaade ajaloo aspirantuuri ja tahtis, et ma hiina ja jaapani keele ära õpiks. No niipalju mul oidu ikka oli, et kohe ära ütlesin.
Ülikooli lõpusuvel pidime kahe kursusekaaslasega veel sõitma väljakaevamistele Afganistaani piiri äärde. Moskvas jäime kinni, lõunapool oli kooleraepideemia ja karantiin, pileteid ei müüdud. Sellega lõppesid esialgu idakultuuri luulud.

Ülikooli lõppedes suunati mind Pärnu kooli. Mulle õpetajatöö istus algusest peale. Konflikte lastega ei olnud. Sel ajal ja seal koolis, kus mina olin, käis suurepärane, aus ja huvitav pioneeritöö. Ideoloogiast polnud seal peale pidulike koonduste kohustusliku rituaalsuse mitte midagi. Laagrid, festivalid, kokkutulekud, küllasõidud…
Siis läksin mehele, sündis tütar, ja tulin Tallinna (mees jäeti TPI lõpetamise järel sinna tööle).

Tallinnas sain töökoha I Kutsekeskooli, tegelikult omamoodi eliitkooli e. Karuakadeemiasse (praeguse Juudi gümnaasiumi maja). Kui enne olin töötanud kaheksaklassilises koolis, siis nüüd pistsin rinda arukate poistega (konkurss oli suur, poisid said tüürimehe ja laevamehaaniku paberid ja erineva tasemega välisviisad). Mõni poiss oli juba sõjaväeski käinud. Kuna Tallinnas polnud kuskil õieti elada, saime kooli ühiselamusse kasvatajate tuppa ööbimisloa ja selle eest pidin töötama ka poole kohaga kasvatajana, mis tähendas seda, et pidin neid poisse (mõni vaid paar aastat minust noorem) magama panema, suitsemist keelama, kisa vaigistama, pinksilaua tagant tuppa ajama, hommikul äratama ja muud sarnast. Nalja sai kõvasti ja poistega sain ma hästi läbi. Siis sündis teine tütar, saime lõpuks korteri Õismäele ja otsisin kooli, mis kodule lähemal. Läksin J. Nikonovi nimelisse 17. Keskkooli ajaloo, vene keele ja muusikaklassi õpetajaks. Oli semestreid, kus mul oli (koos klaveriklassi tundidega) 45 tundi nädalas sest korterivõlg tuli tasa teenida. Tol ajal töötas kool kuus päeva nädalas. Selles koolis töötasin neli aastat. Mäletan toredat õpetajate meeskonda (kõigi veidrustega) tegutsemas nõukaaja jaburuses ja tavakooli maailmas. Oleme kokku saades sageli kahetsenud, et ei olnud sel ajal kellelgi meist Ilfi ja Petrovi sulge. - Kui oleks ikka kõik saanud kirja panna, poleks lugu “Keheteistkümnest toolist” kehvem tulnud. Samal ajal töötasin veel kaks aastat poole kohaga lasteaias, sest lasteaiajärjekorrad olid pikad ja lapsi lasteaeda muidu ei võetud. Elamurajoon oli uus, kaadrivoolavus suur. Nägin sealgi fantastilisi situatsioone. Kui poleks ise näinud, poleks uskunud. Pedagoogiline praktika ja kogemus missugune!
Eks ma lõpuks väsisin mõneti ära. Olin käinud paljudel koolitustel, küll õpikute, küll metoodikate, küll tsiviilkaitse, küll ma ei mäletagi, mis kohustuslikud kursused need kõik olid. Oli sügav stagnatsiooni aeg, Breźnev oli veel eesotsas. Tundsin, et vajan uut väljakutset.

Poolenisti juhuslikult, kursusekaaslaste kaudu kuulatasin maad TA Ajaloo Instituuti ja võeti (muuseas, suuresti vabariikliku konkurssi II koha eest), laborandiks, kellena ka kaheksa aastat truilt tegutsesin.
Tegelikult nautisin algul “mittemidagitegemist”, siis läksin paralleelselt tunniandjaks oma endisesse kooli Õismäel, sest raha tuli teenida. Tööl oli aga kasutada raamatukogu. Sinna võis peaaegu terveks päevaks ära kaduda ja lugeda mida hing ihkab. Kuskil kolmandal aastal hakkasin mõtlema dissertatsioonile. Läksin miinimumeksamiteks ette valmistuma. Kuna tahtsin tegeleda vanema perioodiga, siis oli selge, et on vaja saksa keelt. Miinimumeksami tegin saksa keeles. Lõpuks koorus teemaks “Linnakäsitööliste sotsiaal-majanduslik olukord Eestis 19. sajandi teisel poolel”.

Töö valmides sain tunda ka vastuseisu, intriige, mittekonstruktiivset kriitikat, mis muuseas mu akadeemilist identiteeti tugevasti kõigutas. Arvasin, et olen ise küündimatu. Trots oli suur, sest tahtsin teada, mis on valesti. Minu suur autoriteet, prof. Menśikov oli töö heaks kiitnud ja mõni teine tema akadeemiline tuttav ka (mäletatavasti pidid tookord dissertatsioonid olema kirjutatud vene keeles)
Õnneks näitasin tööd oma ülikooli õppejõule. See muigas ja ütles, et tulgu ma Tartusse kaitsma. Läksingi. Trots oli nii suur, et ei viinud enne eelkaitsmist sisse enam ühtegi parandust. Ja kui eelkaitsmine oli läbi (see oli lihtsalt minu lühike töö sisu kirjeldus ja kaitsmise kuupäeva paikapanek), otsustasin, et ei teegi enam parandusi. Kandidaadiväitekirja kaitsesin 1988. a detsembris. Kaitsmisnõukogu märkis protokolli, et soovitab dissertatsiooni publitseerida raamatuna. Loomulikult tõstis see enesekindlust.

Juba kaitsmisaasta kevadel, kui pinged instituudis olid suured, uurisin, kas on rahulikumat kohta töö lõpetamiseks. See oli esimene tööalane kontakt Leida Taltsiga, keda tundsin põgusalt ühiste tuttavate kaudu. Leida Talts võttis mu tööle laborandina ja sügisel hakkasin lugema kultuuriajaloo kursust. Suhteliselt kergelt läks kõik seepärast, et just sel ajal oli kõrgkoolides pressing, et õppejõud peaksid lugema osa loenguid vene keeles, vähemalt oleksid võimelised. Valdan vene keelt vabalt, oleksin “tõstnud protsenti”. Kuna aasta lõpul kaitsesin, siis sain õpetaja ja varsti ka vanemõpetaja koha. 1990. aastast olen dotsent.
Sellega olid minu kõhklused ja kahtlused akadeemilise identiteedi suhtes ka enam-vähem läbi. Mulle meeldis mu töö, mulle meeldis, et mulle anti vabad käed, et usaldati.

Kuna ka tookord oli probleeme koormustega, siis pidin leidma väljundeid, seega pakkuma uusi kursusi. See oli äärmiselt huvitav töö. Kolleegid olid suurepärased. Lisaks Leidale toetas mind tugevasti Maie Tuulik. Imestasin tookord, kuivõrd heatahtlik suhtumine oli minu ettepanekutesse, artiklitesse (ju ma olin head vitsad saanud)
Pedagoogikaajaloo professor oli L. Andresen. Tema täitis kogu selle ala ja tema kõrval tuli leida olemise koht. Siit sündiski idee koostada laiema alusmaterjaliga kasvatusajalugu. 2003. ilmus esimene, 2004. a teine ja 2006. a kolmas osa “Kasvatus eri kultuurides”. Olin tegelikult seda materjali enda jaoks korjandud juba koolis töötades. Ülikool lihtsalt intensiivistas materjali kogumist, süstematiseerimist ja kirjutamist.

Õpetajana olen täiesti veendunud, et õppematerjal peab olema huvitav, loogiline, lihtsas keeles ja seoseid loov. Lisaks peab olema ka kirjutamise kogemus (mida mul eriti ei olnud) Olen väga tänulik prof. I. Undile, kes oli tähelepanelik konsultant. Mäletan tänutundega koosoldud päevi Helsinki raamatukogus, kus julgesin esimest korda talle ühte juppi talle näidata. Ja jälle mäletan, kuidas ma imestasin heatahtliku ja konstruktiivse suhtumise üle. Ka praegu olen väga rahul akadeemilise kollektiiviga. Loomulikult on iga inimene isiksus, oma iseloomu, temperamendi, ka veidrustega. Aga üldkokkuvõttes ma tunnen, et olen õigel kohal.

Mul ei ole elus eriti vaja olnud kahelda üheski selle koha õigsuses, kus saatus mind om asetanud. Olen kõikides situatsioonides püüdnud leida mingit mind ennast kasvatavat aspekti ja mind ümbritsevaid inimesi pidanud kasvatajateks (nii heas kui halvas).

Kui arutleda akadeemilise identiteedi üle, siis arvan (oma kogemuste põhjal), et seda on pikaajalise hoolsa hööveldamise tulemusena (mittekonstruktiivne kriitika, üleolev suhtumine, õelus jms) võimalik kõigutada. Seepärast on hea akdeemiline mikrokliima äärmiselt oluline. Oluline on ka pidev võimalus silmast-silma suhelda, küsida ja arutada, kartmata näida rumalana.

Minu arust kujuneb akadeemiline identiteet paljude tegurite koosmõjul (ja võib ka ka kõikuma lüüa, kaduda või moonduda). Kelleks sa ise ennast pead, pole veel see, kelleks sind teised peavad (lisaks on nemad kõik pisut erinevatel seisukohtadel ja erineva nägemusega). Muidugi mängib tugeva akadeemilise identiteedi kujunemisel faktireaalsus: aktsepteeritavad sõnavõtud, artiklid, mis saavad hea hinnangu, oskus end arusaadavaks teha jne. Kui sa tajad, et teised võtavad sind sellisena nagu sa ise ennast tajud, siis on see ju identiteeti tugevdav moment.
Läbi aegade on olnud teaduses inimesi, kes on olnud nö. vales ajas, kas liiga vara või hilja sündinud, kellest ei ole aru saadud ja kelle ponnistused on tühja jooksnud, või kelle tööd ja ideed on uuesti avastatud tunduvalt hiljem. Neid on ja saab alati olema.

Alati on akadeemilises seltskonnas ka inimesi kelle kohta võib küsida, miks tema on professor, või miks teda peetakse teadlaseks ja vastupidi, miks tema ei ole ja miks teda ei peeta… Vene keeles on hea väljend “okolonautšnõi”.

Alati on akadeemilises maailmas koolkondade rajajaid ja “pitsikudujaid”. Tarvis on mõlemaid. “Pitsikudujad” oma lõpmatu täiendamise ja detailiderohkusega täiendavad ja täiustavad laia haardega minejaid. Mõlemaid on vaja.
Arvan, et tulevikus ei muutu akadeemilisel maastikul eriti midagi. Seal tegutsevad ikkagi teatud kindla huviga inimesed, kellel on vaatamata meil üldiselt levinud rahausule, sellealane prioriteet tegutsemises olemas.
Kompuutrikeel uue keelena võib tehniliselt küll üsna palju muuta, aga inimene mõtleb ikkaga jätkuvalt ajuga. Teadus, eriti humanitaaria nõuab mälu, head keelt, üldistamisoskust ja muidugi head suhtlemisoskust. Globaliseerumine ühtlustab nõudeid, teeb kõik palju värvikamaks. Seega elu läheb huvitavamaks. Aga vaatamata kõigele uuele, tuleb ikka endiselt tähed selgeks õppida, aru saada teiste kõnest, ise õppida sõnu seadma ja kirjutama, aga peaasi, tuleb jääda teadmishimuliseks.