Filosoofias on identiteet (ladina identitas - "samasus, samasugusus") mistahes asja suhe iseendaga. Inglise keelne identity tähendab eesti keeles nii identiteeti kui identsust. Inimesega seoses on filosoofiliseks küsimuseks eelkõige indiviidi identiteedi püsivus ja muutuvus ajas. Filosoofiline tähendus on seotud samasuse suhtega (seega eesti keeles pigem identsusega) – mida tähendab, et miski/keski on iseenesega samane? Tänapäeval levivad filosoofias käsitlused, kus identiteeti nähakse relativistlikult või lingvistilise määramatuse läbi.

On oluline eristada identiteedi filosoofilist kontseptsiooni/mõistet/tähendust selle tähendusest sotsiaalteadustes ja psühholoogias.

Sotsioloogilises käsitluses on identiteet seotud inimese/indiviidi enese-kontseptsiooni, enese-määratlusega - sellega, mis teeb indiviidi unikaalseks (teiste inimeste hulgas), kvalitatiivselt teistest erinevaks. Sotsiaalse identiteediga on seotud sellised alammõisted nagu kultuuriline identiteet, sooline identiteet, rahvuslik identiteet jne. Viimase paarikümne aasta jooksul võime lisaks nö reaalsele identiteedile kõnelda ikka enam ka virtuaalkeskkonas esindatud identiteedist (online identity).

Psühholoogilises käsitluses, tänapäevaseid uuringuid kokku võttes, on Aune Valk määratlenud identiteeti kui inimese enda loodud, suhteliselt püsivat, mõtestatud ja integreeritud nägemust iseendast, sh oma unikaalsetest omadustest ja kogemustest (personaalsest identiteedist) ning oma sotsiaalsetest suhetest ja kuulumisest sotsiaalsetesse gruppidesse (sotsiaalsest identiteedist). (Valk, 229)

Sotsiaalse olendina on inimese identiteet loomulikult seotud ja mõjutatud temast “väljaspool” toimuvaga – alates lähemast ümbrusest (pere, sõpruskond) kuni töö, eriala-kutseala ja ühiskonnani välja. Niisiis võib inimene kui tervik “koosneda” erinevatest identiteetidest, mis ometi moodustavad ühe – Mina (inglise keeles I).

Seega ei saa identiteeti ja Mina käsitleda täielikult ühtelangevana (kuigi paljudes tekstides on need kasutusel sünonüümidena). Näiteks Graafsma toob esile, et identiteet on pigem inimese subjektiivne käsitlus iseendast konkreetses situatsioonis, seisundis, rollis. Inimese Mina on aga situatsioonist sõltumatu, alati olemasolev, mille kõik tunnused ja omadused ei pruugi identiteedis (kui minapildis) avalduda. (Graafsma 1994). Nii võib identiteedi sünonüümina kasutusel olla minapilt.

Identiteeti käsitletakse ka kultuuri avaldumise vormina – inimese samastumisena mõne isiku või grupi käitumis- või suhtlemisviisiga, aga ka emotsionaalses, tunnetuslikus või sümbolilises samastumises grupiga. Grupi käitumis-suhtlemisviisiga samastumise näiteks on rahvuse või keelerühmaga samastumine (nt eestlane, võroke, saarlane või setu jm). Emotsionaal-tunnetuslik, sümboliline samastumine ilmneb sarnastes väärtushinnangutes, kultuuriliste seoste tajumises (nt eesti kogukonnad ja nende traditsioonid välismaal – USAs, Kanadas, ka Venemaa eesti külades kasutatakse omavahel ja demonstreeritakse teistele eesti keele valdamist, rahvariideid, kantakse sõlge, sini-must-valget linti vmt).

Analoogselt võib käsitleda ka samastumist professionaalse või eriala-rühmaga, -kogukonnaga. Oma erilise kokkukuuluvuse ja identiteedi poolest on tuntud nt 20 saj esimese kolmandiku lendurid (tasub vaid lugeda Saint-Exuperi raamatu "Inimeste maa" kirjeldusi ja mõtisklusi), aga ka arstid, õpetajad jt. On muidugi suur küsimus, kas ja kuivõrd on identiteet (Mina-teadvustus, -olek, erinevalt Sina-, teine-olemisest, -teadvustusest) alluv enesepoolsele ja väljaspoolsele kaardistusele. Võib see Mina (identiteedid oma paljususes) ju olla sedavõrd hajus, et on terviklikuna tabamatu iseeneselegi, kõnelemata väisvaatlejast, -uurijast.

Olulise osa paljude inimeste enesepildist moodustab tegevusvaldkonna, kutsega seotu.
Õpetaja kutseidentiteedi all mõistab Inge Timoštšuk (E. Wengeri alusel) inimese teadmist endast õpetamisega seotud olukordades ja suhetes, mis ilmneb inimese praktilises kutsetegevuses, kuuluvustundes ning õpikogemuses (Timoštšuk, 2011: 12). Eesti ja Soome (jmt maade) traditsioonis lisandub siia õpetaja tegevus uurijana, mida võib ju arvata praktilise kutsetegevuse ja õpikogemuse juurde, aga mis tavakäsitlustes võib nendest ka puududa. Tegevus uurijana (uuriv õpetaja) ühendab õpetaja identiteeti ülikooli jm kõrgkooli õppejõu – õpetlase - akadeemilise identiteediga.

Sotsiaalset identiteeti määratletakse kui minakontseptsiooni osa, mis tuleneb sellest, et inimene teab ja tunneb end kuuluvat sotsiaalsetesse gruppidesse. Sotsiaalne identiteet sisaldab nii tajutud suhteid (nn suhteidentiteedid, mida sageli nimetataksegi sotsiaalseks identiteediks) kui kollektiivseid ehk grupiidentiteete. Näiteks professionaalne identiteet (õpetaja, füüsik, autojuht, arst jm), geograafilise kogukonna identiteet (rõugelased, viljandlased), suguvõsaidentiteet (Pajud, Tammed, Veskid), institutsionaalne identiteet (nt kooli-, ülikooli-, firma-identiteet) jpm on kollektiivsed identiteedid.

Personaalset identiteeti määratletakse kui unikaalset osa inimese minapildist, minakontseptsioonist. See on inimese enda loodud mõtestatud ja integreeritud nägemus iseendast - tajutud isiksuseomadused ja käitumisviisid, mis eristavad antud inimest teistest inimestest, tema ainuomaseks peetavad kogemused ja omadused, sh teadmised.

Konkreetse inimese identiteet on kompleksne ja selles on integreeritud nii personaalne kui erinevad sotsiaalsed identiteedid. Personaalse ja sotsiaalse identiteedi vahel vahe tegemine, nende piiritlemine võimaldab teha vahet - mida peab inimene endale ainuomaseks ja milles püüab samastuda teistega. Identiteedis esineb pinge või sild kahe vastastikuse aspekti vahel – olla erinev ja unikaalne ning olla sarnane ja identne, kusjuures mõlemad on identiteedi olulised aspektid (vt ka Valk, 2003).

Identiteet pole staatiline – seda võib käsitleda iseennast konstrueerivana – nö seesmised, sageli emotsionaalsed, selgelt teadvustatud identiteedid ja kollektiivsed identiteedid mõjutavad ja kujundavad üksteist kuuluvuse ning (enese)loomise protsessis. Igal inimesel, nagu ka igal rühmal, kogukonnal jne on identiteedi-pluralism, so palju üksteisega rohkem või vähem seotud identiteete, mis aja jooksul muutvad.

Kõige üldisemalt liigitatakse identiteedi käsitlusi üksikobjektile (isikule, aga ka sündmusele või nähtusele) keskenduvateks ja sotsiaalsele kategooriale (moraal, poliitika, rahvus jm) keskenduvateks. Nii näiteks kõneleb Marek Tamm humanitaarteaduste identiteedist (Tamm 2011). Üha enam leiab toetuspinda arusaam, et inimene on loomult „narratiivne olend”, kes loob ennast jutustades, kelle identiteet põhineb lugudel, mida ta endast ja endale räägib (samas). Mistahes laiem identiteedikäsitlus (nagu käesoleval juhul - akadeemiline identiteet) on enamasti kompleksne, sisaldades eneses nii personaalset kui sotsiaalset, nii üksikisikule omast kui kultuurilist, moraalset jm aspekti ning avaldab end lugudes ja tegudes.