Mõiste “akadeemiline” on eesti keeles, nagu teisteski keeltes laialt kasutusel. Akadeemilised teadmised vastanduvad argielulistele, akadeemilised ained - praktilistele, käsitöölikele (vrd aatomifüüsika või väliskirjanduse ajalugu ja autojuhtimine või kokandus). Akadeemilised üritused on vastand nt meeleahutuslikele üritustele, akadeemilise tegevusega hõivatud inimesed ja akadeemilised organisatsioonid – mitteakadeemilistele, akadeemilised traditsioonid – poliitilistele ja argielulistele.
Akadeemiline on kõrgkooliga seonduv (nt akadeemiline aasta – õppeaasta, akadeemiline tund – loengu kestus ca 45-50 minutit). Akadeemiline on teaduslik, kõrgetasemeline, abstraktne, puhtteoreetiline. Akadeemiline on teatavaid traditsiooni järgiv (nt rõivastuses, rituaalides, koputamine plaksutamise asemel jm), aga see võib olla ka austav tiitel kõrgetasemelise teadus- või kunstitegevuse eest isikule või kollektiivile (nt Eesti Riiklik Akadeemiline Meeskoor). Sageli lisatakse “akadeemiline” asutuse või vabakonna nimele, et rõhutada selle liikmeskonna akadeemilisse ringkonda kuulumist või selle seotust akadeemilise institutsiooniga (nt ülikooliga).

Mõnikord kasutatakse “akadeemilise” lisandit märkimaks ära valdkonna või käsitluse teaduslikkust – kui vastandit kogemuslikule või ebateaduslikule.

Tänapäeval on akadeemilisuse mõiste muutumas metafooriks – internetist leiab näiteks ka akadeemilise fitness-klubi, mille liikmeksolek ei eelda seotust akadeemilise institutsiooniga.

Niisiis on akadeemiline – akadeemilise asutuse, akadeemilise inimese mõiste - üsna häguste piiridega. Ülikooliteadur on akadeemiline persoon, õppejõud ka. Sekretär, projektijuht, õppekoordinaator ülikoolis – vaevalt, et neid akadeemilisteks inimesteks peetakse kuigi nad akadeemilises asutuses töötavad. Omaette kategooria moodustavad uurimisfirmad, mis on keskendunud lihtsamatele rakendusuuringutele (valimiseelistused, pedagoogilised hoiakud, eksamitulemuste ja tasemetööde tulemused jmt, nt PRAXIS, REKK (Riiklik eksami- ja kvalifikatsionikeskus), nüüd ehk INNOVE jmt). Veel keerulisem on õpetajaga. Lasteaia, algklasside, muusikakooli jmt õpetaja on pigem (rakendus- või ka akadeemilise haridusega) praktik kui akadeemiline persoon. Aga gümnaasiumi füüsika, ajaloo jm õpetaja, kes ju ka õpilaste uurimistöid juhendab? Aga aktiivselt uurimistööga tegelev õpetaja, olgu lasteaias või koolis vm?
Üheks lahenduseks võiks olla akadeemilise ja semiakadeemilise (nagu vääriskivid ja poolvääriskivid) tegevuse eristamine. Õpetaja, ka õpetaja-uurija oleks selles vaates nö poolakadeemiline, semi-akadeemiline persoon.