Niisiis on väli objektiivsena ja habitus – subjektiivsena (Bourdieu käsitluses) fenomenoloogilise ja strukturaalse vaate (ühiskonna- ja indiviidikäsitluse) ühendajad.

Tundub olevat otstarbekas ja piisavalt lihtne näha habitust nö “meie” ühisosana “mina” ja “teie” tegevusväljal, ühtaegu nii mõjutamas identiteeti kui sellest tulenevat.

Mayrhofer jt (2004) on võtnud tänapäevase arengusuuna kokku järgmiselt: inimeste era- ja professionaalse elu kohta käivad arusaamad on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud ja see protsess tundub üha kiirenevat. Need uued arusaamad on muutnud nii organisatsioone kui karjääri: organisatsioone ei nähta enam oma karjääri põhiareenina, karjäärijoonised ja karjääriteed on kiiresti mitmekesistumas, seda ka globaalses ulatuses.

Sotsiaalse identiteedi kontsepti kasutaja Richard Jenkins’i järgi konstrueerivad nooremad inimesed oma sotsiaal-ruumilised identiteedid läbi sisemise-välise dialektika, kus neil on küll võimalused tegutsemiseks, kuid siiski ollakse pidevalt ka väliste piirangute subjektiks (Jenkins 1996). Kõneldakse ka generatsioonide-siseset kooskõlast - ühte vanuserühma, generatsiooni kuuluvad inimesed tegutsevad-mõtlevad suhteliselt kooskõlaliselt (Meuser 1999), kuid seegi kooskõla tundub murenevat.
Sedalaadi mitmekesistumise oluliseks põhjuseks on kõikjal toimuv “teine gutenberg” – arvuti- ja internetipõhine töö ja suhtlus, mis intensiivistab nii sotsiaalseid suhteid ja mõjusid kui personaalset ja rühma-tööd. Tohtutlt kiirenev andmetöötlus ja sisuliselt piiride- ja ajapiiranguteta koostöö akadeemilises vallas on kahtlemata muutmas ka akadeemilist tegevust ja enesetaju.

See muutus mõjutab nii akadeemilist habitust kui identiteeti.