Eesti kasvatusteadlased oma akadeemilisest identiteedist ja selle kujunemisest
Alljärgnevalt on toodud 2012. aasta sügiskuudel mitmelt Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi kolleegilt (noortest õppejõududest emeriitprofessoriteni) ja üliõpilaselt kogutud kirjutised või videomaterjalid akadeemilise identiteedi kohta. Kõigile esitati ühtmoodi küsimus: kuidas on toimunud Teie saamine akadeemiliseks inimeseks (“becoming academic”), millisena tajute oma akadeemilist identiteeti (“being academic”) ja millisena näete oma (või kolleegide) akadeemilist tulevikku 5, 10 või paarikümne aasta pärast?
Vastajal oli võimalus sel teemal end vabalt väljendada, valida oma kirjaliku või videoessee suund ja keskustus. Vastajate vanusepiirid olid ca 22 - 78 aastat, akadeemiline positsioon - magistrandist emeriitprofessorini, akadeemiline kraad - bakalaureusest doktorini (PhD).
Kirjutatud või kõneldud tekstide sõnastuses ilmutavad end ja teadvustuvad nii kutsealased kui õpetajaks või õppejõuks, teadlaseks, juhiks olemise kogemused (eriti tipp-kogemused – vt Maslow peak-experiences), (varjatud) teadmised, väärtused, aga ka tunded ja läbielatu. Ülikooliõpingute, õpetaja- ja õppejõutöö jooksul muutub teadmine iseenesest, oma professioonist. Oluline selles muutumises on enese- ja rühma- või kogukonna-refleksioon, mille käigus tekib refleksiivne dialoog ja/või kriitiline refleksioon, luuakse tähendused, kujuneb enesehinnang. Allpool ei esitata tekstide analüüsi tulemusi (need ilmuvad eraldi artiklina 2013/14) vaid pakutakse lugejale võimalus tutvuda autentse materjaliga. Vahetu kokkupuude algtekstiga annab võimaluse kogeda akadeemilist inimest tema rikkuses ja mitmetahulisuses.
Lisaks sellele, et iga tekst kajastab autori arusaama iseenesest, oma akadeemilisest identiteedist, ilmutavad need ka õpetaja ja akadeemilise inimese habitust (kuigi seda otseselt ei küsitud). Erilise lisaväärtuse annavad materjalile ajaloolised, biograafilised faktid.