Becoming academic

Kuigi akadeemilisus ja mitteakadeemilisus on kahtlemata seotud sellealase võimekusega, siis väga suur otsustav osa on akadeemilise identiteedi kujunemisel perekonnal ja sellel reaalsusel, kus inimene kasvab. Kuna identiteedi üheks komponendiks on väärtused, siis mõtlengi eelkõige nendele väärtustele, mis ma kodust ja oma laiemast kasvatusreaalsusest kaasa sain. Meie perekonnas väärtustati väga raamatuid ja sain aukartuse kirjasõna ees kaasa varajasest lapsepõlvest. Raamatuid osteti, kingiti, loeti. Neid ei loobitud, soditud, kortsutatud. Vana-vanaemaga ”lugesime” gooti kirjatähtedega Piiblit ja Lauluraamatut. Tema luges, mina jätsin meelde ja tegin siis näo, nagu loeksin. Kõik toimus tõsiselt, aga väga suure armastusega. Öppisin viieaastaselt lugema, aga see-eest kohe kirjatähti, ning seitsme-aastasena oli olukord selline, et ema oli sunnitud minuga minema Gorki raamatukokku ja tegema mulle täiskasvanute lugejakaardi. Lugesin nagu hull ja esimese klassi lõpuks olin läbi lugenud juba tähelepanuväärse hulga raamatuid: Aadu Hindi ”Tuulise ranna”, Osar Lutsu ” Kevade”, Suve” ja raamatukogu arhiivist ”Sügise”, samuti tema”Mälestused”; Tammsaare ”Mälestused”, ”Tõde ja õiguse” ja ”Kogutud teosed”, Lev Tolstoi ”Anna Karenina”, ”Sõda ja rahu” jne jne.

Lugemine jätkus ja õppisingi eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Öpilaste ette läksin väärikana ja kutsusin nad endaga raamatute maailma. Niisiis on esimene võtmesõna, mis mulle akadeemilisusega seostub, raamatud ning tekstid ja eelkõige nendele minu jaoks eelnev – Piibel ja vaimulikud tekstid., samuti väärikus ning tarkus.
Raamatutes avanes maailm, mis oli väärikas. Lugemine muutis mind väärikaks, sest see oli minu jaoks väga väärtuslik. See oli nagu aed, mis oli täis kõike. Hiljem õppisin ka valima, mida loen ja umbrohtu ignoreerima ning sellega isegi võitlema. Öppisin, et tarkus kui niisugune iseenesest ei ole väärtus ning tarkusega peab kaasas käima headus. Öppisin, et on olemas ka kurja tarkust, mis on tegelikult rumalus.

Akadeemilisus on seostatav ülikooliharidusega ning olengi ennast kogu elu akadeemiliselt harinud.
Osa õpingutest on toimunud Soomes ja see on kahtlemata minu akadeemilist maailmapilti mõjutanud. Mulle tundub, et Soome akadeemilisus (vähemalt kasvatusteadustes) on osaliselt väärikalt praktiline. Ka tegevõpetajat, sh lateaiaõpetajat, nähakse eelkõige uurijana ja akadeemilisus ei ole vaid ülikooliteadurite pärusmaa. Väga palju räägitakse koostööst. Tulemus peab ajaproovile ja käesolevale ajahetkele vastu pidama ja sobima.

Being academic

Minu jaoks on akadeemilisus osa minu identiteedist ja peab seetõttu sinna sobima. Olen akadeemiline, kuid see ei ole minu jaoks väärtus omaette. Minu jaoks on kutsusmuseks olla pedagoog ehk siis minu kutsumus on pedagoogika. Minu jaoks seondub akadeemilisusega kaasaskäiv väärikus sellega, et ma seon oma akadeemilise tegevuse (lugemise, kirjutamise, jagamise) väärikalt oma eluga, pedagoogilise tegevusega, perega, õpilastega, kolleegidega ja lugejatega. Näen akadeemilisuses fenomeni, mis on kirjeldatav sügavana, rahulikuna, targana, väärikana ja kannatlikuna. Kuna olen kogu elu olnud (alates 1985. aastast) pedagoog, õpetaja ja nüüd (2010- siiamaani) ka ülikooli õppejõud, siis on minu akadeemiline identiteet ilmselt vaadeldav kui akadeemiliste väärtuste ja väärtuslike tekstide valguses kasvataja-eeskujuna toimimine.

Väidan, et on olemas ka väärt akadeemilisust jutumärkides. Otsutajaks on aeg ja järeltulevad sugupõlved, kes otsustavad, kas soovivad võtta akadeemiliselt toiminud inimese oma eeskujuks ja tema loodud tekstid oma tekstide aluseks. Kuid ka soovist üksi ei piisa. Kui selline inimene peab inimkonna mälestustes ajaproovile vastu ja tema tekstid ja teooriad peavad vett, on tegu akadeemikuga. Tõeline akadeemiliselt loodu, peaks olema üle surelikkusest ja olema osa igavikust.

Academic future

Näen, et vahe sisulise ja pinnapealsuse vahel suureneb ja inimesed, sh ülikoolis töötavad inimesed, ei tee enam vahet sisu ja vormi vahel. See tendents on suurenemas ja seletatav ühiskonnas toiuvate protsessidega. Seda enam saab väärtuslikuks nende akadeemikute panus, kes loovad sisulist teadmist. Ennast näen kasvatusteaduse maastikul oma väärtustele toetumas, väärikana koos oma õpilastega tekstidega töötamas ja seda kasvatuses rakendamas. Soovin ka luua tekste, mis ajaproovile vastu peaksid, kuid otsustajaks on minu õpilased ja nende õpilased ja nende õpilased.