Võibolla alustada sellest, et minu jaoks on akadeemiline identiteet seotud väga erinevate aspektidega – identiteediga ülikoolis, instituudis ja osakonnas, identiteediga õpetades, identiteediga valdkonnas nii teooreetilisel (õpetatu ja uurijana) kui praktilisel väljal ning last but not least inimese-isiksusena.

Minu õppejõuks saamine ja olemine on jätkuv lugu – pidevalt muutuv, otsingus, konstrueerimises, küsimises, mõtestamises, sõnastamises. Õppejõuks olemise ja saamise tähendus on tihedalt seotud õppimisega.

Õppisin ülikoolis algklassi õpetajaks töö kõrvalt. Õppisin innuga, mäletan ülikoolipõlvest Raukase filosoofiaeksamit, milleks õppisin Wittgensteini ja teiste analüütiliste filosoofide mõttekäike, samas olin ehmatanud kui eksam oli faktipõhine, kus ei tulnudki arutleda ja mõtestada, milleks olin suure hoolega valmistunud. Mäletan diplomiõppes õpetajate uurimuse tegemist professor Leida Taltsi juhendamisel, tegin seda suure innuga ja sain huvitavad tulemused. Tähenduslik on olnud just suhe, usaldus ja heasoovlikkus, mida olen õpingutes kogenud, mis omakorda on innustanud.

Peale ülikooli hakkas mind üha enam köitma täiskasvanud õppija teema ning leidsin avatud ülikoolist andragoogika, sellega algas andragoogika ajastu. Märkasin õppima asudes ülesandeid, mis eristusid ja köitsid. 2003. aastal astusin doktoriõppesse ja aasta hiljem asusin tööle õppejõuna, mis tähendas unetuid öid, valu, rõõmu, uusi avastusi. Avastasin end korraga õpetava inimese rollist. See oli võõras, aga õppijana on mulle iseloomulik pea ees sukeldumine, julgus, risk, töökus, vahel ära kadumine, alati üksi minek, ja ei jätnud järgi. Tuli iseõppijast kujuneda teiste inimeste õppimise toetajaks ja mul polnud õiegi aimugi, kuidas seda teha, hoolimata sellest, et olin teinud uurimuse õppejõudude õpikäsitustest. Kõike tuli leiutada – ainesisud, metodoloogia, enesega toimetuleku viisid. Osalesin ka kõrgkoolididaktika kursusel, aga see kõik ei tekitanud veel seost. Enda lähenemine õpetamisele tuli alles luua, õppida olema õppejõud. Asudes tööle andragoogika osakonda leidsin eest metodoloogia, milles võetakse tõsiselt valdkonna teoreetilisi aluseid. Praegu tagasi vaadates tundub, et mu varasem kogemus oli vastuoluline – konstruktivismi teadvustav, aga õppe metodoloogia oli teisest paradigmast. Asudes õppejõuna tööle, jõudsin kriisi, sest uues keskkonnas ei olnud võimalik olla tulemuslik ja mõjus varasema enesemääratluse ja tegevusmustrite alusel. Oli stressirohke aeg. Aga areng ei toimu, kui ei pane end otsingusse ega hakka harjutama, looma ebakindlusest alust, selgust. Suureks toeks ja väärtusteks oli minu jaoks tihedalt koostööd tegevad kaasteelised-kolleegid, kellega sai arutada, õppida, otsida, teha, veeta pikki tunde reisides – vääristatud olemist. Tagasi vaadates kuuele aastale osakonnas – on olnud õppimise aeg. Sellega olen muutunud ise, on muutunud mu arusaamad ja praktikad.

Kohtumised üliõpilastega on olnud põnevad, eriti on mind kütkestanud see, kuidas inimene avaneb õppimises uutele mõõdetele ja tema toetajale avaneb tõeliselt vahetu pilt õppija arengust. Tunnen siirast rõõmu olulisi eneseületusi teinud õppija üle.

Õppejõuks olemist ei ole võimalik õppida raamatutest, enamik õppija ja õpetava inimese tarkusest tuleb probleemide lahendamisest ja hea kui on kõrval kogenenumad kaasteelised, kellega arutada. Seniste käitumismustrite ületamine on keerukas, hõlmab ebakindlust ja korduvaid vigasid ja ängi. Käitumismustrid ei muutu ainult arusaamade alusel, vaid tegevuses-kogedes. Vaja on proovimise ja vigade tegemise protsessi, mille jooksul võib tagasi minna vanade käitumiste juurde. On kaks erinevat asja: muutumisvajaduse tunnetamine või muutmine tegevuses.

Näen tagasivaates, et minu kui õppejõu kujunemine ja olemine on väljakutsete ja tähenduslike õppimiskogemuste jada, rohkete eneseületamise kogemustega. See, kuhu olen täna välja jõudnud, valmistab mulle siirast rõõmu. Õppimine ei ole vastamine standardile vaid loomine. Õppimine on teel olemine, otsing, eneseületus. Tunnen, et täna tahan ja julgen anda endale võimalust olla õppejõuna õppija – olla õppimise situatsioonis ja ajas, kus on õigus eksida, luua uut, katsetada, proovida, ületada ennast. End õppijana määratledes olen aus enda suhtes. Täna tunnen, et mul on selleks inimesena ka õigus. Tunnen, et sellises positsioonis vabanevad mulle uued ressursid ja võimalused, kaob pinge vastata teiste ootustele, saan teha seda, mida ma tahan teha ja need, mida peab tegema, paigutuvad selles positsioonis tahaplaanile ning samas – tulemus on ka teistele oluline. Mul on õnn ja võimalus olla õppiv ja arenev inimene – õppida iga päev ja see on katkematu otsing.

Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises (Masing, 2009).

Enda ja kolleegide tulevik

Tänases situatsioonis tunnen, et on keerukas kirjutada tulevikust. Väga palju armastust ja aega olen pühendanud sellele, et olla hea õppejõud, muutused kõrghariduses, ülikoolis ja instituudis panevad aga muretsema – mis toimub ja kas õppejõud on ohustatud juhtimisvigade poolt? Armastan selles kutses akadeemilist vabadust – vabadust luua, mõtestada, õppida... Südamest loodan, et see jääb alles nii meile õppejõududena kui ka üliõpilastele.... Miskipärast ei tundu see enam väga endastmõistetav...