Lisalugemist stenokardia diagnoosimisest ja ravist

• Informatsiooni annab ka ataki ajal tehtud elektrokardiogramm ehk südamefilm. Esineb ST joone depressioon vähemalt 0,1 mV rinnalülitustes. T-sakid kõrged või negatiivsed.
• Lisauuringuna on kasutusel südame ultraheli ehk ehhokardiograafia, mis annab informatsiooni südame töö iseloomust ning võimalikest häiretest.
• Veloergomeetrial ehk koormustestil uuritakse, kui suurt füüsilist koormust inimene talub ilma, et tal tekiksid südamekaebused.
• Koronarograafial viiakse veresoonde kontrastainet, mis toob nähtavale südame pärgarterid ning võimaldab hinnata nende kahjustuse (ahenemise) ulatust.

Ravi:

• Stenokardia tuntud ravim ataki ajal on nitroglütseriin, mis mõjub südame veresooni laiendavalt ning seega parandab verevarustust ja leevendab valu.
  
• Atakkide vaheajal kasutatakse pikatoimelisi nitraate (isosorbiid dinitraat).
• Veel kasutatakse β-adrenoblokaatoreid (nt. propranolool) ning Ca2+-antagoniste (verapamiil).

Väikeses annuses aspiriin (100-150 mg) üks kord päevas takistab veres trombide teket ning väldib seega osaliselt pärgarterite ummistumist.

Vajalikuks võib osutuda kirurgiline ravi:

• Angioplastika - veresoone kaudu viiakse südame pärgarteritesse balloon, millega püütakse ahenenud veresoont laiendada. Umbes 30%-l haigetest võib pärgarter taas ummistuda. Kasutatakse pärgarteri stentimist.
• Pärgarterite šunteerimine - on pikk ning keeruline operatsioon, mille käigus viiakse ummistunud veresoone juurde teine veresoon, mis tagab edaspidi kahjustunud südameosa verevarustuse. Kuni 85%-l haigetest taanduvad haigusnähud oluliselt.