Skip navigation

2.1. Metatunnetus ülikoolis õppimise vaates

Ülikoolis õppimine nõuab ja arendab enesejuhtimisoskust, sest suurem vabadus enda õppimist ise kavandada toob kaasa ka suurema vastutuse enda õppimise ees.  

Metatunnetust jaotatakse oma mõtlemise jälgimiseks (teadmised ja kogemused oma mõtlemise kohta) ning selle reguleerimiseks (metakognitiivsed oskused) (Efklides, 2011). Metatunnetuse  erinevad protsessid on: eesmärkide püstitamine, planeerimine, tähelepanu kontrollimine, enese motiveerimine, paindlik õppimisstrateegiate kasutamine, oma tegevuse jälgimine, vajadusel välise abi otsimine ja oma tegevuse hindamine. Metatunnetust peetakse enesejuhtimise oskuste katuseks ja ka ülikoolis õppimise kontekstis on oluline  enese tegevuste ja saavutuste jälgimine, analüüsimine ning vajadusel  senistes tegevustes korrektuuride tegemine. 

Metatunnetusliku teadlikkusega üliõpilane võtab endale vastutuse õppimise eest avastades ise, kuidas ta õpib ning milliseid strateegiaid ta selleks kasutab. Siinkohal on oluline ka esile tõsta, et kui tulemusele orienteeritud õppija võrdleb enda tulemusi teistega, siis enda arengule suunatud õppija võrdleb oma tulemusi iseenda varasemate saavutustega. 

Metakognitsiooni oluline komponent on eesmärgi saavutamiseks õppimisstrateegiate kasutamine, selle eesmärgi saavutamise tõhususe enesehindamine ja seejärel enesehinnangule vastav eneseregulatsioon (Peirce, 2003). Metakognitiivsed strateegiad on tehnikad, mis aitavad õpilastel õppimise ajal arendada teadlikkust oma mõtlemisprotsessidest. Need tehnikad aitavad õpilastel eesmärgipäraselt keskenduda, mõtiskleda oma olemasolevate teadmiste üle ja märgata, millised teadmised on veel puudulikud ning vajavad täiendamist, tuvastada enda mõtlemisvigu ja arendada tõhusa õppimise strateegiaid.Selleks, et õppida tulemuslikult, on vaja valida tulemuslikud, süvaõppimist toetavad õpistrateegiad. Õppijad, kes kasutavad metakognitsiooni, teadvustavad, et nemad ise  on probleemide lahendajad. See tähendab, et selle asemel, et loota teistele (nt õppejõud), kes ütlevad neile, mida teha või millistele küsimustele vastata, otsivad nad ise aktiivselt lahendusi probleemidele, millega nad kokku puutuvad. (McGuire, 2015).

Kolm levinud lähenemist õppimisele

Biggs (1987) eristab pinnapealset (surface approach), sügavat (deep approach) ja sooritusele suunatud (achieving approach)  õppimist. Õppija lähenemine õppimisele määratakse kahe komponendi kombinatisooniga: strateegiaga ehk kuidas lähenetakse õppimisele ja motivatsiooniga ehk miks õpitakse.

Tabel 2. Kokkuvõte õppimisele pinnapealse lähenemise, süvalähenemise ja sooritusele suunatud  lähenemise motivatsiooni ja strateegia  erinevustest (Biggs, 1987).

Lähenemine õppimisele Õppimise motiiv Õppimise strageegia
pinnapealne (surface approach) ülesande täitmine ainult negatiivsete tagajärgede vältimiseks või välise positiivse tunnustuse saavutamiseks; Ebaõnnestumine seostub halva enesetundega, õnnestumine juhendaja poolehoiuga Faktide pähe õppimine ja taasesitamine. Seetõttu nad ei näe nad õpitu tähenduste ja tagajärgede vahel seoseid

süvaõppimine (deep approach)

 Õppimise motiiv on sisemine. Õppijal on teadmisjanu, soov õpitut mõista. Õppija on uudishimulik ning soovib leida vastuseid enda küsimustele.Väärtuseks on õppimisprotsess ja selle käigus saadud teadmised. Õpitu varasemate teadmistega seostamine, õpitu teoretiseerimine, analoogiate leidmine, arutlemine. Õpitu üle reflekteerimine.

sooritusele suunatud (achieving approach)

 Saada hea tulemus (A/ cum laude) Maksimeerida kõrgete hinnete saamise võimalikkus.Ehkki on valmis tegema õppimise nimel pingutusi, on õppimine pigem vahend, mitte tulemus

Kui pinnapealne ja sügav lähenemine õppimisele on vastandid ning välistavad teineteist siis saavutuslik lähenemisviis õppimisele võib olla nii pinnapeale kui ka sügav. Saavutuslik õppija võib enda eesmärgi saavutada fakte pähe õppides. Saavutuslik õppija võib aga ka kombineerida nii teadmistejanu ja sügava õppimise kui ka tulemuste saavutamise. 

MÕTLEMISÜLESANNE

Milline õppija oled Sina? 

Tulemuslikku õppimist toetav õppimise tsükkel

Joonis nr. 5. Õppimise tsükkel (McGuire, 2015)Joonis nr. 5. Õppimise tsükkel (McGuire, 2015)
  1. Esmalt sea eesmärk. 1-2 minuti jooksul otsusta, mis on tulemus, milleni soovid õppides jõuda. Seejärel asu seatud fookusest lähtudes õppima. Keskendu 30-50 minuti jooksul teemale, teemat organiseerides, mõiste- või mõttekaarte koostades, kirjalikke kokkuvõtteid tehes ja reflekteerides. Kui keskendumisaeg on möödas, premeeri ennast 10-15 minutilise pausiga. Mine lühikesele jalutuskäigule, puhka, söö kerge vahepala, tee lühike (10 min) uinak. Korda tsüklit ühe päeva jooksul 3-5 korda.
  2. Analüüsi enda senisele kogemusele tuginedes ennast õppijana ja  õppimise tsükli mudeli ning intensiivse õppimise tsükli vaates.
  3. Vaata enda varasemalt sõnastatud õppekava, semestri ja ainekursuse põhiseid  eesmärke. Milline on Sinu lähenemine õppimisele (pindmine, sügav või saavutuslik)  nende sõnastustele tuginedes? Kuidas sõnastaksid enda eesmärgid praegu?
  4. Mis on sammud, mis võiksid ette võtta selleks, et õppimine toimuks  (veel) paremini?
  5. Kas oled kõik õppimise tsükli etapid enda õpingutesse integreerunud? Vaata ka varasemalt koostatud nädala plaani - milliseid muutusi peaksid enda plaani tegema õppetsükli ja intensiivse õppimise mudelist lähtudes?