Skip navigation

1. Enesejuhtimine

Enesejuhtimine on protsess, mille käigus võtab õppija initsiatiivi oma õpitegevuse juhtimisel, määratleb oma õpivajaduse, formuleerib õpieesmärgid, määrab kindlaks õppimiseks vajaminevad ressursid, valib ja rakendab sobivaimaid õpistrateegiaid ning hindab oma õpitulemust (Knowles, 1975). Enesejuhtimise kontseptsioon eeldab optimaalsete protsesside sihipärast kasutamist erinevate probleemide lahendamiseks, kasutades olemasolevaid ressursse kõige tulemuslikumal viisil. 

Täiskasvanud õppija on sõltumatu isiksus, kes tahab ise otsustada oma elu puudutavate küsimuste üle ja selle üle, mida õppida (Knowles, 1975). Seetõttu on enesejuhtimise oskus hädavajalik. Ennastjuhtiv õppija suudab iseseisvalt püstitada eesmärgid, valida sobivad õpistrateegiad, planeerida oma õppimisele kuluvat aega ning analüüsida tehtut (Knowles, 1975). Enesejuhtimisoskus on kõrgharidustasemel eriti oluline, sest õppijatelt eeldatakse iseseisvat õppimisoskust, kus õppija peab olema suuteline jälgima ja reguleerima enda õppimist minimaalse juhendaja toetusega (Broadbent & Poon, 2015; Jansen et al., 2019). 

Siiski ei saa eeldada, et ülikoolis õpingutega alustav täiskasvanud õppija on väljakujunenud ennastjuhtiv õppija. Tasub teadvustada, et ennastjuhtiv õppija on oma olemuselt ideaal- püüdlus, mille õnnestumises on suur roll õppijal, aga ka õppejõul. Ennastjuhtivaks õppijaks ei sünnita, vaid selleks kujunetakse. Õpingud kõrgkoolis loovad väga head võimalused ennastjuhtivaks õppijaks kujunemiseks. 

Enesejuhtimist toetav Grow mudel 

Õppimine on alati situatiivne (Grow, 1991). Hea õpetamine vastab õppija enesejuhtimise astmele ja annab õppijale võimaluse liikuda suurema enesejuhtimise suunas. Grow mudel (1991) jaotab õppijad nelja erineva taseme vahel,  et sobitada õppija valmisolek õppija õppimist toetava õptetamisviisiga. Siinkohal on äärmiselt tähtis veelkord rõhutada, et enesejuhtimise võime on situatsioonist sõltuv: õppija võib ühes õppeaines olla ennastjuhtiv, teises aga sõltuv õppija ja samuti alla joonida seda, et sõltuv õppija olemises pole midagi halba.

Tabel 1. Õppimise neli erinevat autonoomia faasi (Grow, 1991)

Tase Õppija Õpetaja Näited
1 sõltuv autoriteetne ekspert juhendamine koos kohese tagasisidega. Informatiivsed loengud, lünkade täitmine ning vastupanu ületamine. Treenimine.
2 huvituv motivaator, juhendaja Inspireeriv loeng ning suunavad küsimused. Eesmärkide seadmine ja õppimisstrateegiad.
3 kaasatud toetav Arutelu, kus õpetaja ise on samuti osaleja. seminarid, grupitööd.
4 ennastjuhtiv

nõuandev/delegeeriv

 Praktika, lõputöö, iseseisev töö või töötamine õpperühmas.

MÕTLEMISÜLESANNE

Milline õppija oled Sina? Analüüsi ennast käesoleva semestri õppeainetele ja suurematele (eesootavatele) iseseisvatele ülesannetele tuginedes. 

Miks on oluline enesejuhtimist õppida?

Kõikidel inimestel on erinev arusaam optimaalselt ajakasutusest, eesmärkide seadmisest, õpistrateegiatest ning eneseanalüüsist, mistõttu varieeruvad ka nende (õpi)tulemused. Enesejuhtimisoskus on suurepärane tööriist kõigile, kes soovivad oma elu sihipäraselt suunata. Oluline on mõelda ka sellele, et enesejuhtimist tuleb õppida, seda ei omandata kiirkorras. Seda võib võrrelda võõrkeele omandamisega: selleks, et omandada võõrkeel, tuleb seda praktiseerida ja harjutada nii kaua, kuni keel on omandatud ja kinnistatud. 


Enesejuhitud õppimine (self-regulated learning) koosneb tahtlikest oskustest nagu näiteks olukorra üle kontrolli omamine, planeerimisoskus, tunnetusoskus, motivatsioon, emotsioonide ja käitumise teadlik kasutamine õppimise faasis (Zimmerman, 2000). Enesejuhitud õppimine hõlmab endas tavapäraselt kolme etappi: ettevalmistus, tulemuslikkuse etapp ja hindamisfaas (Panadero, 2017).

Ettevalmistavas etapis õppijad defineerivad ülesande, püstitavad endale eesmärgid ja planeerivad oma tegevuse. Tulemuslikkuse etapis jälgitakse ja kontrollitakse oma tunnetuslike strateegiate (nt ajaplaneerimine, abi otsimine) kasutamist. Viimases, hindamisetapis, kajastatakse oma sooritust ja hinnatakse õpistrateegiate tõhusust tehtud tööle (Pintrich, 2000). Igas etapis mängib olulist rolli õppija metatunnetus ehk oskus mõelda iseenda tunnetusprotsessidest ja käitumisest (Flavell, 1979).

Eduka enesejuhtimise korral märkab õppija järgnevat:

- töö- ja/või õpiülesannete täitmiseks kulub vähem aega ja energiat;
- õpitulemused võivad ajaga paraneda;
- efektiivne ajaplaneerimine tagab rohkem vaba aega;
- õpimotivatsioon võib suureneda;
- oskusliku ajaplaneerimise tulemusena võib õpimaht väheneda (maht jaotatakse pikema aja peale ning ühekordne pingutus on seda väiksem);
- saavutatakse oskus leida lühim ja optimaalsem tee eesmärgini, kulutades selleks võimalikult vähe ressursse;
- ülekoormuse - ja stressiolukordade vähenemine seoses omandatud ajaplaneerimisoskustega.