Akadeemilisus on suuremal või vähemal määral omane ka koolile, eriti selle vanemale astmele. Ajalooliselt on ju 19 sajandi lõpp ja 20 sajandi esimene pool see aeg, kus ka väga arenenud maades enamiku laste haridustee ulatus maksimaalselt 6-7 klassini. Veel 1950ndate lõpus läks meie mõistes gümnaasiumiastmesse ehk keskkooli (8 - 10, 11 klass) Eestis (ENSV-s) umbes kolmandik 7- või 8-klassilise kooli lõpetajatest. (vt nt Sarv, 2012)

Keskkooli-õpe on ikka olnud akadeemilisemat laadi - teoreetiline, koondatud peamiselt akadeemilistesse ainetesse, mille jaotus vastas üldjoontes teaduses tavaks saanud jaotusele (matemaatika, kirjandus, ajalugu, füüsika, keemia, geograafia jne). Õpetaja oli sel juhul oma eriala (aine) spetsialist, erialase ja pedagoogilise ettevalmistusega. Õpetatava sisu ja osalt lähenemisviisi võisid ju määrata ideoloogilised vm normatiivid (eriti sotsialistlikus süsteemis) kuid teataval määral oli (ja on) õpetaja oma tegevuses autonoomne. See on üks akadeemilisuse tunnuseid. Õpetaja identiteet kujuneb tegevusaastate jooksul. See sisaldab nii ideaal-kujutlust (milline õpetaja ma tahaksin olla, millise panuse oma õpilaste arengusse anda jne), läbivaid väärtusi kui õpetaja erinevatest rollidest tulenevaid alamidentiteete (nt õpetaja-uurija).

Pedagoogiliste, kasvatusteaduste valdkonna õppejõud ülikoolides on sageli välja kasvanud õpetajatest. Olles kord eriala kõrval omandanud õpetajakutse, töötanud mõni aeg koolis või lasteaias või muus haridusasutuses on nad teinud sammu akadeemilise karjääri suunas ja kujunenud õppejõuks, teadlaseks. See tähendab muutusi minapildis - identiteedis - ja enamasti ka uue, akadeemilise habituse samm-sammulist omaksvõtmist.