Oma raamatus Homo Academikus (1988) käsitleb Bourdieu prantsuse ülikoole ja ülikooli-välja muutumist pärast 1968. aasta üliõpilasrahutusi ning sotsiaalse olustiku teisenemist.
Raamatu kolmas peatükk Types of capital and forms of power puudutab enim indiviidi – ülikooli (akadeemilise) liikme - tegevust võimukeskkonnas. Ülikooli-välja näeb autor võitlusväljana, kus püütakse määrata tingimusi legitiimseks, seadustatud liikmelisuseks ja hierarhiaks, mis kindlustab kapitalina toimivaid asju (sh inimkapital ehk inimvara). Bourdieu leiab, et on vähe selliseid välju nagu ülikooli-väli, kus on nii palju võimalusi lahknevusteks kogetud esituse (presentation experienced) ja hõivatud ametiposti, positsiooni vahel.
Bourdieu nendib, et sajandi jooksul on ülikooli-väli muutunud ning ülikoolide akadeemilised liikmed on muutunud autoriteetidest (sh poliitilistest) ikka enam ja ikka kitsamalt spetsialiseerunud õpetajateks.

Väli on tegevuspaik, keskkond, milles asuvad agendid ja nende sotsiaalsed positsioonid. Iga agendi positsioon väljas tuleneb vastasmõjust välja-spetsiifiliste seaduste/reeglite, agendi habituse ja agendi (sotsiaalse, majandusliku, kultuuri-) kapitali vahel. Väljad on üksteisega vastasmõjus ja hierarhilised (alluvad enamasti suuremale võimu väljale, nt klassisuhetele).

Bourdieu kasutab välja kontseptsiooni ühiskondlike suhete, ühiskondade analüüsimiseks. Erilist tähelepanu pööras ta haridusele – õpetajale-õppejõule (nii üldhariduses kui kõrgkoolis), haridusinstitutsioonidele, hariduslikule kapitalile.