Põnev on Paide õpetaja Siiri Sitska rakendusluuring õpilaste emotsionaalse intelligentsuse arendamisest teadmusringluse ja teadmusloome mudelit kasutades. Tegelikkuses lõi õpetaja õppiva mikroorganisatsiooni oma klassi õpilastest, lastevanematest ja enesest. Suurest organisatsioonist, koolist, sõltumatult toimusid selles protsessid, mis viisid laste (puhuti ka perede) käitumise, väärtushoiakute muutumiseni – so kolmeaasalise õppimise tasand.

Nii nagu organisatsioonis või selle osas, toimub teadmusringlus ja teadmusloome ka õppetunnis, sisaldades kõiki nelja osa:

• sotsialiseerimist,
• eksternaliseerimist,
• kombineerimist,
• internaliseerimist e omaksvõtmist.

See eeldab õppeprotsessis:

• koostöö- ja tegevusõppe kultuuri;
• kahe- ja kolmeringilise õppimise kasutamist;
• kogemust ja erinevate teadmisviiside (sh kunsti) kasutamist.

Nagu õppiva organisatsiooni lähenemises on ka siin keskne rühm, tiim, õppimise kollektiivne loomus on sama oluline kui individuaalne. Küsimus ajalis-ruumilistest tingimustest, interaktsioonide “külluslikkusest” ja ootustest tulemustele on õppeprotsessi jaoks suuresti läbi töötamata ala.

Teadmusringlus nii koolis kui klassis on osaliselt iseeneslik, spontaanne, sündides inimeste suhtlemise käigus, ühiste huvipakkuvate teemade arutamisel (olgu silmast-silma või virtuaalselt). Samas eeldab nii õppekava-kohane õppeprotsess kui kooli igapäevane tegevus (õppeprotsessi organiseerimine, klassiväline koolielu jm) juhitud, korrastatud teadmuse ringlust ja uue teadmuse loomist.