Turvaline õpikeskkond
KÜSIMUSED:
1. Kuidas luua koolides keskkond, kus lapsed tunneksid end hästi?
2. Kuidas luua koolis selline õppekeskkond, kus õpilane tunneb, et koolisüsteem on loodud tema õppija jaoks?
LAHENDUSED
Kas poleks mõistlik alustada kooliuuringust - mis lastele koolis meeldib-sobib, mis/kes mitte? Pole paha, kui selles löövad kaasa lapsevanemad ( Sarv 2009).
Ühiselt ollakse arvamusel, et lapsevanematena peaksime rohkem suhtlema õpetajatega, etvõimalikke probleeme ennetada. Võikime rohkem suhelda oma lapse klassi vanematega ja peaksime rohkem toetama õpetajaid, kelle koormus ei võimalda alati igale lapsele individuaalselt läheneda.
Õppekava peaks olema paindlikum. Kui on näha, et õpilasele valmistab õppekava täitmine raskusi, peaks kool sellega arvestama. Tulemuste kõrval tuleks enam väärtustada kooli keskkonda, mis mõjutab olulisel määral lapse edasist elu. Olulisem võrdlemisest on näha last, kui indiviidi. Riik saab soodustada väiksemate (era)koolide ja alternatiivkoolide teket, kus keskkond on sõbralikum.
Riigi tasandil tuleks muuta koolisüsteem praktilisemaks. *Kool „hirmuvabaks”. *Rohkem füüsilist vabadust, õuesõpe. *Pahatahtlikud õpilased teise kooli. *Andestamine. *Kool võiks õpetada sotsiaalseid oskusi, minimaalselt kodutööd, rohkem nalja – rõõmu. *Üpetajate supervisioon. *Ka õpetaja õpib õpilaselt! *Väärtustada kõike head koolis, mis on olemas. *Koolis praktiseerida otsedemokraatiat. *Rakendada õppimises „avatud ruumi” põhimõtet.
Jüri Ginter (2009) on arvamusel, et hirmuvabaks muudab kooli see, kui loobume laste hinnetega karistamisest (5- ei ole vigu, 4- mõned vead jne) ja selle asemel anname neile hinnangu selle kohta, mis nad on selgeks saanud ja mida tuleb veel õppida. Kas ikka on üldse olemas pahatahtlikke õpilasi? Võibolla otsivad nad lihtsalt tähelepanu, millest nad on hinnetega karistamise tõttu ilma jäänud? Miks peaks teine kool need õpilased vastu võtma, kui eelmine kool on nende hoiakud ära rikkunud?
1. Kuidas luua koolides keskkond, kus lapsed tunneksid end hästi?
2. Kuidas luua koolis selline õppekeskkond, kus õpilane tunneb, et koolisüsteem on loodud tema õppija jaoks?
LAHENDUSED
Kas poleks mõistlik alustada kooliuuringust - mis lastele koolis meeldib-sobib, mis/kes mitte? Pole paha, kui selles löövad kaasa lapsevanemad ( Sarv 2009).
Ühiselt ollakse arvamusel, et lapsevanematena peaksime rohkem suhtlema õpetajatega, etvõimalikke probleeme ennetada. Võikime rohkem suhelda oma lapse klassi vanematega ja peaksime rohkem toetama õpetajaid, kelle koormus ei võimalda alati igale lapsele individuaalselt läheneda.
Õppekava peaks olema paindlikum. Kui on näha, et õpilasele valmistab õppekava täitmine raskusi, peaks kool sellega arvestama. Tulemuste kõrval tuleks enam väärtustada kooli keskkonda, mis mõjutab olulisel määral lapse edasist elu. Olulisem võrdlemisest on näha last, kui indiviidi. Riik saab soodustada väiksemate (era)koolide ja alternatiivkoolide teket, kus keskkond on sõbralikum.
Riigi tasandil tuleks muuta koolisüsteem praktilisemaks. *Kool „hirmuvabaks”. *Rohkem füüsilist vabadust, õuesõpe. *Pahatahtlikud õpilased teise kooli. *Andestamine. *Kool võiks õpetada sotsiaalseid oskusi, minimaalselt kodutööd, rohkem nalja – rõõmu. *Üpetajate supervisioon. *Ka õpetaja õpib õpilaselt! *Väärtustada kõike head koolis, mis on olemas. *Koolis praktiseerida otsedemokraatiat. *Rakendada õppimises „avatud ruumi” põhimõtet.
Jüri Ginter (2009) on arvamusel, et hirmuvabaks muudab kooli see, kui loobume laste hinnetega karistamisest (5- ei ole vigu, 4- mõned vead jne) ja selle asemel anname neile hinnangu selle kohta, mis nad on selgeks saanud ja mida tuleb veel õppida. Kas ikka on üldse olemas pahatahtlikke õpilasi? Võibolla otsivad nad lihtsalt tähelepanu, millest nad on hinnetega karistamise tõttu ilma jäänud? Miks peaks teine kool need õpilased vastu võtma, kui eelmine kool on nende hoiakud ära rikkunud?