Terviklikud inimesed
KÜSIMUSED:
1. Kuidas parandada laste käitumisoskusi?
2. Kuidas kasvavad terviklikud inimesed?
3. Kuidas oleks võimalik suurendada eneseusku meis kõigis?
LAHENDUSED
Selleks, et endasse uskuda, vajame eduelamusi ning väikseid võite igasse päeva või nädalasse. Kui isegi midagi väikest saab hästi tehtud, kaasneb sellega positiivne emotsioon ja rahulolu. Sellised eduelamused millegi ärategemisest on eneseusu allikad, mis panevad edasi tegutsema ning loovad arusaama, et inimene saab hakkama. Kõige tähtsam iga ülesande või tegevuse täitmisel on aga pealehakkamine, ilma milleta ei tule ei eduelamused ega eneseusk. Palju asju on, mida saab iga inimene teha, et enda ja teiste eneseusku parandada. Anna teisele märku, et sa teda väärtustad ja hindad. Kiida teist inimest, kui näed midagi head, kiiduväärt. Toeta teist inimest. Täna, ütle aitäh! Kasuta positiivset enesesisendust. Sellist, mida sa ise ka usud! Mitte jagada inimesi usklikeks ja mitte usklikeks… sõna usk küsimus. Igal inimesel peaks olema mingi edasiviiv, käimatõmbav tegevus. See viib iga inimest igal päeval eneseusule lähemale. Selleks võib olla motiveeriva kirjanduse lugemine, käima tõmbava laulu kuulamine, kunsti, laulmise või spordiga tegelemine ja palju muud. Toeta enda lähedasi, uusi mõtteid, häid ideid. Usu oma tõekspidamisse, kuid ole paindlik ja korralda neid vajadusel ümber. Ära karda eksida. Julge elada!
Eneseusku tuleb sisendada ning arendada lapseeast peale – kodus, lasteaias, koolis, huviringides ja mujal. Ülikoolides (koolides) võiks olla valikaine, mis käsitleks pereväärtusi. Seda, kuidas lapsi toetavalt kasvatada ei õpetata kõigile ning vajalik informatsioon on paljuski kättesaamatu. Pereväärtuste õpetamine oleks üks võimalus muuta meie peretraditsioone nii, et kasvatus oleks teadlikum ning teadvustatum, toetavam, isiksust arendavam ning eneseusku suurendav. Lastele mõeldud suvelaagrid on samuti eneseusu allikateks, sest korraldatavad üritused, mängud ja tegevused arendavad isiksust ning võimaldavad kaaslastega suhelda. Tähtis on koolisüsteemi reformimine. On lubamatu, et õpetaja ütleb koolis õpilasele (eriti teiste ees), et ta on loll, kanaaju ning ei saa hakkama. Ometi juhtub seda tänapäeva koolisüsteemis väga sageli. On vaja mingisugust kontrolli selle üle, et õpetajad ei õõnestaks laste eneseusku, vaid oleksid toetavad. Vaevalt et õpilane end parandab, kui õpetaja ta lollakaks tembeldab. Tulemus – lapse harimine – jääb nii saavutamata. Tarvis on innustavat koolisüsteemi. Õpetaja ja õpilase vahelist suhet parandaks intensiivsem kontakt nende vahel. Tähtis on ka koostöö lapsevanematega. arenguvestlused pole aga meie arvates piisav lahendus, sest need on sageli äärmiselt pinnapealsed ning ei ütle lapse kohta eriti palju. hea lahendus oleks korraldada õpetajate, laste ning lapsevanemate kohtumisi laste kodudes. Sellised koduvisiidid tekitaksid märksa personaalsema kontakti ning võimaldaks mõlemal poolel üksteist paremini tundma õppida, usaldada ning mõista. Koolis söödetakse lastele ette valmis teooriaid ning fakte. Rohkem tuleks arendada isiksust, keskenduda arutlusele, üldistele tõekspidamistele. Koolis keskendutakse hindamisele ja hinnete jagamisele, mis on meie arvates vale lähenemisviis. Selle asemel tuleks keskenduda õpetamisele, teadmiste jagamisele. Praegu hinnatakse käitumist (ja kõike muud), selle asemel tuleks käitumist hoopis õpetada. Hukkamõist mingi väikese osa tõttu on põhjendamatu – näiteks ei ole võimalik, et kõik sama hästi palli viskaks või viisi peaks, see ei tähenda aga, et keegi kellestki halvem oleks. Inimeste areng on väga erinev ning seda tuleks arvesse võtta. Kehalises kasvatuses, kunstiõpetused ning muusikaõpetuses pole võimalik kõiki õpilasi samade kriteeriumite ja normide abil hinnata. Ei saa eeldada, et kõigil on samad eeldused kaugushüppeks (50-kilosel ja 100-kilosel inimesel näiteks). Tähtis on väärtustada inimese püüdlikkust ja osavõttu. Pedagooge tuleks sellel alal koolitada ning jõuda toetava õppeni.
1. Kuidas parandada laste käitumisoskusi?
2. Kuidas kasvavad terviklikud inimesed?
3. Kuidas oleks võimalik suurendada eneseusku meis kõigis?
LAHENDUSED
Selleks, et endasse uskuda, vajame eduelamusi ning väikseid võite igasse päeva või nädalasse. Kui isegi midagi väikest saab hästi tehtud, kaasneb sellega positiivne emotsioon ja rahulolu. Sellised eduelamused millegi ärategemisest on eneseusu allikad, mis panevad edasi tegutsema ning loovad arusaama, et inimene saab hakkama. Kõige tähtsam iga ülesande või tegevuse täitmisel on aga pealehakkamine, ilma milleta ei tule ei eduelamused ega eneseusk. Palju asju on, mida saab iga inimene teha, et enda ja teiste eneseusku parandada. Anna teisele märku, et sa teda väärtustad ja hindad. Kiida teist inimest, kui näed midagi head, kiiduväärt. Toeta teist inimest. Täna, ütle aitäh! Kasuta positiivset enesesisendust. Sellist, mida sa ise ka usud! Mitte jagada inimesi usklikeks ja mitte usklikeks… sõna usk küsimus. Igal inimesel peaks olema mingi edasiviiv, käimatõmbav tegevus. See viib iga inimest igal päeval eneseusule lähemale. Selleks võib olla motiveeriva kirjanduse lugemine, käima tõmbava laulu kuulamine, kunsti, laulmise või spordiga tegelemine ja palju muud. Toeta enda lähedasi, uusi mõtteid, häid ideid. Usu oma tõekspidamisse, kuid ole paindlik ja korralda neid vajadusel ümber. Ära karda eksida. Julge elada!
Eneseusku tuleb sisendada ning arendada lapseeast peale – kodus, lasteaias, koolis, huviringides ja mujal. Ülikoolides (koolides) võiks olla valikaine, mis käsitleks pereväärtusi. Seda, kuidas lapsi toetavalt kasvatada ei õpetata kõigile ning vajalik informatsioon on paljuski kättesaamatu. Pereväärtuste õpetamine oleks üks võimalus muuta meie peretraditsioone nii, et kasvatus oleks teadlikum ning teadvustatum, toetavam, isiksust arendavam ning eneseusku suurendav. Lastele mõeldud suvelaagrid on samuti eneseusu allikateks, sest korraldatavad üritused, mängud ja tegevused arendavad isiksust ning võimaldavad kaaslastega suhelda. Tähtis on koolisüsteemi reformimine. On lubamatu, et õpetaja ütleb koolis õpilasele (eriti teiste ees), et ta on loll, kanaaju ning ei saa hakkama. Ometi juhtub seda tänapäeva koolisüsteemis väga sageli. On vaja mingisugust kontrolli selle üle, et õpetajad ei õõnestaks laste eneseusku, vaid oleksid toetavad. Vaevalt et õpilane end parandab, kui õpetaja ta lollakaks tembeldab. Tulemus – lapse harimine – jääb nii saavutamata. Tarvis on innustavat koolisüsteemi. Õpetaja ja õpilase vahelist suhet parandaks intensiivsem kontakt nende vahel. Tähtis on ka koostöö lapsevanematega. arenguvestlused pole aga meie arvates piisav lahendus, sest need on sageli äärmiselt pinnapealsed ning ei ütle lapse kohta eriti palju. hea lahendus oleks korraldada õpetajate, laste ning lapsevanemate kohtumisi laste kodudes. Sellised koduvisiidid tekitaksid märksa personaalsema kontakti ning võimaldaks mõlemal poolel üksteist paremini tundma õppida, usaldada ning mõista. Koolis söödetakse lastele ette valmis teooriaid ning fakte. Rohkem tuleks arendada isiksust, keskenduda arutlusele, üldistele tõekspidamistele. Koolis keskendutakse hindamisele ja hinnete jagamisele, mis on meie arvates vale lähenemisviis. Selle asemel tuleks keskenduda õpetamisele, teadmiste jagamisele. Praegu hinnatakse käitumist (ja kõike muud), selle asemel tuleks käitumist hoopis õpetada. Hukkamõist mingi väikese osa tõttu on põhjendamatu – näiteks ei ole võimalik, et kõik sama hästi palli viskaks või viisi peaks, see ei tähenda aga, et keegi kellestki halvem oleks. Inimeste areng on väga erinev ning seda tuleks arvesse võtta. Kehalises kasvatuses, kunstiõpetused ning muusikaõpetuses pole võimalik kõiki õpilasi samade kriteeriumite ja normide abil hinnata. Ei saa eeldada, et kõigil on samad eeldused kaugushüppeks (50-kilosel ja 100-kilosel inimesel näiteks). Tähtis on väärtustada inimese püüdlikkust ja osavõttu. Pedagooge tuleks sellel alal koolitada ning jõuda toetava õppeni.