Haridus – inimeste teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtushinnangute ja käitumisnormide süsteem, mis võimaldab pidevalt areneda, edukalt toime tulla ning ennast teostada isiksuse ja ühiskonna liikmena. Selliselt mõistetuna on haridus eelkõige individuaalne ressurss. Kuna ühiskond on huvitatud kõrgelt haritud elanikkonnast, on haridus ühtlasi ka ühiskondlik ressurss ja õppimisvõimaluste loomine elanikele on avaliku sektori üks peamisi ülesandeid (Eesti Haridusfoorum).

Haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. Hariduseks võidakse nimetada teadmiste jne omandamist mõnes spetsiifilises valdkonnas, aga ka eluks vajalike kogemuste omandamist laiemas tähenduses, st pigem üldist ning ühiskonna poolt suunatud sotsialiseerumise ja kultuuriga kohanemise protsessi. Hariduseks nimetatakse ühtlasi sel viisil omandatud või omandatavaid teadmiste, oskuste ja vilumuste hulka ennast (nt kui räägitakse kellegi haridusest vms). Haridust kõige otsesemas tähenduses omandatakse õppeasutustes (Wikipeedia).

Väärtused on tänapäeva ühiskonnas väga lai mõiste. Väärtustele toetudes loovad inimesed suhteid, määravad prioriteete, panevad paika kriteeriume, teadvustavad tegevuste eesmärke ning võtavad poliitilisi seisukohti. Väärtuste mõiste laiemas mõttes kuulub filosoofilise distsipliini alla. Väärtused on nii sisult kui olemuselt täisväärtusliku olemise objekt. Objekt omandab mõtte ainult subjekti poolt antud hinnangutest ja arusaamadest lähtuvalt. Seejuures võib erinevate subjektide jaoks ühel ja samal objektil olla erinevad tähendused. Selle mõte on subjekti poolt objektile tähenduste omistamine, lähtudes enda subjektiivsest olemusest. Väärtused on mitmetahulised: moraalsed, õiguslikud, materiaalsed, kultuurilised jne. Kuid juhtival positsioonil on eetilised väärtused (Podlasnõi 1996:25).

Väärtused väljenduvad ja leiavad toetust kultuuris. Väärtusteks saame nimetada seda, mis millegi nimel lõppkokkuvõtteks juhtub. Väärtused on teatud määral püsivad, see tähendab seda, et väärtusi ei peeta vaid indiviidide vahetu emotsionaalsete reaktsioonide väljenduseks. Väärtustes väljendub kogu ühiskonna põhjahoovus. Väärtused reguleerivad inimeste soove ja käitumist ning mõjutavad sotsiaalse kooselu põhimõtet (Huttunen 1991).
Väärtus on see, mis on väärt omamist, saavutamist või tegemist. Väärtused on soovide objektid, mis juhivad meie toimimist. Kui mingit tunnet peetakse väärtuseks, siis tähendab see, et seda võetakse arvesse valikute langetamisel ning enda ja teiste tegevuste kavandamisel (Blackburn 2002).

Väärtused, mida kasvatusega püütakse saavutada, on astmestatud hierarhilisse struktuuri, madalamalt kõrgemale.
Põllu (1993) järgi on see struktuur järgmine:
• vitaalsed väärtused;
• majandus-tehnilised väärtused;
• tunnetuslikud väärtused;
• esteetilised väärtused;
• õiguslikud väärtused;
• eetilised väärtused;
• usulised väärtused.

Väärtused sõltuvad inimese väärtuselisest mõtlemisest. Väärtuselise mõtlemise allikas on inimese tahe midagi väärtustada iseenda jaoks. See on inimese jaoks väärtuste püstitamine, ümberhindamine või siis väärtustest loobumine. Niisiis väärtused seostuvad inimteadvusega (Kera 1999).