Koolivõrgu regionaalne areng
KÜSIMUSED
1. Kuidas tuua riik maale lähemale ja muuta maalkohas elu paremaks?
2. Kuidas teha nii, et Eestimaa oleks kaetud korraliku infrastruktuuriga ja koheldaks kõiki regioone võrdselt?
3.Kuidas hoida noori maal?
4.Kuidas säilitada haritus maapiirkonnas?
LAHENDUSED
Juba aastaid on Eestis räägitud haldusreformi vajalikkusest. Valdade liitumisi on küll olnud, kuid mitte nii, et haldussuutlikkuse tase märgatavalt oleks tõusnud. Tänane päev on väikevaldadele otsustamise aeg, kus majandusseis ei jäta neile eriti valikuid. Enne kohalike omavalitsuste volikogude valimisi toonitasid küll paljud kandideerijad, et nad toetavad kohaliku põhikooli säilimist, kuid seda saab aga teha võimaluste piires. Kui haridusminister Lukas (2009) on märkinud, et põhikoolide säilimine tuleb kõne alla, kui lapsi on 80- 100 ringis, siis tänane päev näitab, et selliste koolide arv väikestes valdades on viimaste aastatega järsult kahanenud. Kavandatava haldusreformiga kaasneb paratamatult ka reform põhikoolide osas. Riigi haridus- ja regionaalpoliitika ei jäta siia eriti valikuvõimalusi. Kas keskastme liitklassidega põhikool kodu lähedal või eraldi klassid kodust kaugemal? Siin peavad tekkima ümarlauad lapsevanemate, koolipersonali, kohalike omavalitsuse juhtide ja maavalitsuse spetsialistide vahel, et kaaluda enne läbi kõik poolt- ja vastuargumendid, enne kui otsustamise hetk kätte jõuab. Riik peaks inimestele kindluse andmiseks tagama koole puudutavate otsuste pikaajalisuse. Omavalitsused on asunud ka liitma lasteaedu põhikoolidega, et majanduslikult kokku hoida, kuid see võib ohtu seada lasteaia kui institutsiooni arengu ja sisu.
Mõttekodades tekkinud arvamuste kohaselt tuleb teha kohalikule omavalitsusele ettepanekuid, mis muudaksid kohalike infrastruktuuri teenused paremaks ja kvaliteetsemaks. Näitena on toodud bussipeatuse asukohta. Kohalikud omavalitsused võiksid üles näidata suuremat koostööd ja initsiatiivi riigipoolseks kaasfinantseerimiseks euroopa struktuurifondide rakendamisel. Tulevikuteema seoses haldusreformi teostamise vajadusega. Juba täna kohalikul tasandil jõuda kokkuleppele selles, millised teenused peaksid kohapeal olema (meditsiiniline abi, kool, lasteaed, politseikonstaabel ja kindlasti sotsiaaltöötaja). Noorte maal hoidmine tähendab soodustingimustel eluaseme andmist noortele peredele, vähemalt algkooli kohapeal, kvaliteetse lastehoiu ja alushariduse andmise korraldamist ja seltsielu elavdamist (Minu Eesti, 2009).
Ginteri (2009) arvates ei saa väita, et elu maal on hääbumas kõikjal. On väga palju vastupidiseid näiteid ka Eestis. Nii Tallinna jt suurlinnade ümber kui ka mujal. Samuti tuleks olla ettevaatlik piirkondade vägisi asustamisega. Enne 2. maailmasõda tehti Eestis sellega proovi, kuid enamus nn. asunikukülasid on uuesti tühjaks jäänud. Ginter ütleb küll, et elu ei hääbu suurte keskuste ümber, kuid jätab tähelepanuta riigi äärealad. Ka ei ole tänapäeval enam võimalik vägisi asustada ühtegi piirkonda.
Mõttekodades on leitud, et planeeringuseadused ei soodusta kogukondlikkust ja ajalooliste asumite arengut, vaid soodustavad ehitamist põldudele. Seadused ja kohalike omavalitsuste hea tava peaksid nõudma, et elamupiirkondade arendused tagaksid ka elukondliku infrastruktuuri arengu ja töökohtade loomise. Juba väljaehitatud põllupealsetesse asumitesse tuleks ette näha külakeskused. Tervikliku elukeskkonna loomisele aitaks kaasa ühistöö, kogukondlikud suhted elanike vahel ning koostöö naaberkogukondade ja omavalitsusega. Kaasaegne külaelu võiks oma seltsitegevuse, ühiste talgute ja lõkkeõhtutega teha uute kogukondade elu huvitavaks. Kõige paremini liidab aga kogukondi ühine vastutus, kui läbi kogukonna kooskõlastuse saavad toimuda teedeehitused, planeeringud ja aruteludes leitaks see ühisosa, millega edasi minna (Minu Eesti, 2009).
Töö autor leiab, et väljapakutud töökohtade loomine kohapeal ei ole lahenduseks noorte maale kolimises, küll aga soodustingimustel eluaseme muretsemine maapiirkonda ja väikeettevõtluse arengu soodustamine riigi ja omavalitsuste toel. Kohalik omavalitsus ei saa ju luua töökohti rohkem, kui avaliku elu korraldamiseks vaja.
Paljudes maakohtades on probleeme töökohtadega just kohapeal, aga need ajad võivad olla jäädavalt möödas, kui töökoht asus kodumaja kõrval. Seega ei ole tänapäeval enam mingi probleem, kui tööle sõitmine võtab aega tunni või isegi rohkem. Euroopa struktuurifondide ärakasutamise ideega tegeldakse paljudes omavalitsustes ja leitakse omapoolse finantseeringu võimalused. Et säiliks haritus maal, on võtmesõnaks kohalik kultuur. Maapiirkonnas elavatel inimestel peab olema samuti võimalus tegelda oma huvialadega, elada aktiivset seltsielu, võtta osa kultuurilistest meelelahutustest, koolitada oma lapsi ja harida ennast.
Halduspoliitika on lüli, mis seob omavahel poliitikat ja administreerimist. Et jõuda ühiskondlikust kokkuleppest konkreetse elluviidava poliitikani, tuleb langetada mitmeid väärtushinnangulisi valikuid, mis mõjutavad oluliselt tegevuse tegelikku tulemust (Tammo, E, 1998).
1. Kuidas tuua riik maale lähemale ja muuta maalkohas elu paremaks?
2. Kuidas teha nii, et Eestimaa oleks kaetud korraliku infrastruktuuriga ja koheldaks kõiki regioone võrdselt?
3.Kuidas hoida noori maal?
4.Kuidas säilitada haritus maapiirkonnas?
LAHENDUSED
Juba aastaid on Eestis räägitud haldusreformi vajalikkusest. Valdade liitumisi on küll olnud, kuid mitte nii, et haldussuutlikkuse tase märgatavalt oleks tõusnud. Tänane päev on väikevaldadele otsustamise aeg, kus majandusseis ei jäta neile eriti valikuid. Enne kohalike omavalitsuste volikogude valimisi toonitasid küll paljud kandideerijad, et nad toetavad kohaliku põhikooli säilimist, kuid seda saab aga teha võimaluste piires. Kui haridusminister Lukas (2009) on märkinud, et põhikoolide säilimine tuleb kõne alla, kui lapsi on 80- 100 ringis, siis tänane päev näitab, et selliste koolide arv väikestes valdades on viimaste aastatega järsult kahanenud. Kavandatava haldusreformiga kaasneb paratamatult ka reform põhikoolide osas. Riigi haridus- ja regionaalpoliitika ei jäta siia eriti valikuvõimalusi. Kas keskastme liitklassidega põhikool kodu lähedal või eraldi klassid kodust kaugemal? Siin peavad tekkima ümarlauad lapsevanemate, koolipersonali, kohalike omavalitsuse juhtide ja maavalitsuse spetsialistide vahel, et kaaluda enne läbi kõik poolt- ja vastuargumendid, enne kui otsustamise hetk kätte jõuab. Riik peaks inimestele kindluse andmiseks tagama koole puudutavate otsuste pikaajalisuse. Omavalitsused on asunud ka liitma lasteaedu põhikoolidega, et majanduslikult kokku hoida, kuid see võib ohtu seada lasteaia kui institutsiooni arengu ja sisu.
Mõttekodades tekkinud arvamuste kohaselt tuleb teha kohalikule omavalitsusele ettepanekuid, mis muudaksid kohalike infrastruktuuri teenused paremaks ja kvaliteetsemaks. Näitena on toodud bussipeatuse asukohta. Kohalikud omavalitsused võiksid üles näidata suuremat koostööd ja initsiatiivi riigipoolseks kaasfinantseerimiseks euroopa struktuurifondide rakendamisel. Tulevikuteema seoses haldusreformi teostamise vajadusega. Juba täna kohalikul tasandil jõuda kokkuleppele selles, millised teenused peaksid kohapeal olema (meditsiiniline abi, kool, lasteaed, politseikonstaabel ja kindlasti sotsiaaltöötaja). Noorte maal hoidmine tähendab soodustingimustel eluaseme andmist noortele peredele, vähemalt algkooli kohapeal, kvaliteetse lastehoiu ja alushariduse andmise korraldamist ja seltsielu elavdamist (Minu Eesti, 2009).
Ginteri (2009) arvates ei saa väita, et elu maal on hääbumas kõikjal. On väga palju vastupidiseid näiteid ka Eestis. Nii Tallinna jt suurlinnade ümber kui ka mujal. Samuti tuleks olla ettevaatlik piirkondade vägisi asustamisega. Enne 2. maailmasõda tehti Eestis sellega proovi, kuid enamus nn. asunikukülasid on uuesti tühjaks jäänud. Ginter ütleb küll, et elu ei hääbu suurte keskuste ümber, kuid jätab tähelepanuta riigi äärealad. Ka ei ole tänapäeval enam võimalik vägisi asustada ühtegi piirkonda.
Mõttekodades on leitud, et planeeringuseadused ei soodusta kogukondlikkust ja ajalooliste asumite arengut, vaid soodustavad ehitamist põldudele. Seadused ja kohalike omavalitsuste hea tava peaksid nõudma, et elamupiirkondade arendused tagaksid ka elukondliku infrastruktuuri arengu ja töökohtade loomise. Juba väljaehitatud põllupealsetesse asumitesse tuleks ette näha külakeskused. Tervikliku elukeskkonna loomisele aitaks kaasa ühistöö, kogukondlikud suhted elanike vahel ning koostöö naaberkogukondade ja omavalitsusega. Kaasaegne külaelu võiks oma seltsitegevuse, ühiste talgute ja lõkkeõhtutega teha uute kogukondade elu huvitavaks. Kõige paremini liidab aga kogukondi ühine vastutus, kui läbi kogukonna kooskõlastuse saavad toimuda teedeehitused, planeeringud ja aruteludes leitaks see ühisosa, millega edasi minna (Minu Eesti, 2009).
Töö autor leiab, et väljapakutud töökohtade loomine kohapeal ei ole lahenduseks noorte maale kolimises, küll aga soodustingimustel eluaseme muretsemine maapiirkonda ja väikeettevõtluse arengu soodustamine riigi ja omavalitsuste toel. Kohalik omavalitsus ei saa ju luua töökohti rohkem, kui avaliku elu korraldamiseks vaja.
Paljudes maakohtades on probleeme töökohtadega just kohapeal, aga need ajad võivad olla jäädavalt möödas, kui töökoht asus kodumaja kõrval. Seega ei ole tänapäeval enam mingi probleem, kui tööle sõitmine võtab aega tunni või isegi rohkem. Euroopa struktuurifondide ärakasutamise ideega tegeldakse paljudes omavalitsustes ja leitakse omapoolse finantseeringu võimalused. Et säiliks haritus maal, on võtmesõnaks kohalik kultuur. Maapiirkonnas elavatel inimestel peab olema samuti võimalus tegelda oma huvialadega, elada aktiivset seltsielu, võtta osa kultuurilistest meelelahutustest, koolitada oma lapsi ja harida ennast.
Halduspoliitika on lüli, mis seob omavahel poliitikat ja administreerimist. Et jõuda ühiskondlikust kokkuleppest konkreetse elluviidava poliitikani, tuleb langetada mitmeid väärtushinnangulisi valikuid, mis mõjutavad oluliselt tegevuse tegelikku tulemust (Tammo, E, 1998).