Haridusvõimaluse säilimine maakohtades
KÜSIMUSED
1.Kuidas tuua väiksesse maakooli lapsi juurde?
2. Kuidas saada maakooli noori õpetajaid?
3.Kuidas säilitada maagümnaasiumid?
4. Kuidas küla kogukond saab toetada maakooli püsimajäämist?
LAHENDUSED
Lastearvu vähenemine on üleüldine Eesti probleem, mis puudutab praktiliselt kõiki väikesi omavalitsusi. Pole vahet, kes on vallavanem või kes kuulub volikogusse, probleemi olemasolu sellest ei sõltu ja teemat vaid emotsioonide tasandil ja kompromisse välistades lahata pole võimalik. Eesti riigis on täna veel väga palju väikesi omavalitsusi, kus elanike arv pidevalt väheneb. Nendes valdades on tõusnud päevakorda väikeste koolide säilitamise võimaluste leidmine (Rogembaum, 2005).
Kui tõstatada küsimus, kust kohast maakoolilapsi saada, siis võtmesõnaks võib olla piirkonna ühtlane areng. See tähendab eelkõige soodsate tingimuste loomist elanikkonnale hea elukeskkonna tagamisega. Noorte kodukohta naasmine KOV peamine prioriteet. Siin võivad olla võtmesõnadeks kooli eripära, väga hea sisekliima, lapse- ja õppimisesõbralikkus, õpilaskodu, mingi õppeaine süvendatud õpetamine, head suhted kooliõpetajate ja lapsevanemate vahel. Praegune koolivõrk on korraldatud nii, et keskustes on lapsi nii palju, et koolimajad jäävad kitsaks, aga ääremaadel jälle vähevõitu. Suured koolid neelavad väikesed, kuid probleemi lahendaks tasakaalu saavutamine.
Ideaalses koolis on personali osas vanuseline läbilõige- noored, keskealised ja pensioniikka jõudnud pedagoogid. Ühtedel nooruslik energia, teistel lisandub ka kogemus ja professionaalsus ning kolmas vanusegrupp on meistriklass. Kust aga võtta maapiirkonda nooremat kaadrit, et ei tekiks olukorda, kus kõik korraga pensionile jäävad. Võtmeteguriteks võivad olla korras munitsipaalkorter, arenenud kultuuri- ja seltsielu, kaasa aitab kindlasti praegu maapiirkonda tööle mineva noore õpetaja lähtetoetus, hea bussiliiklus, korralik sotsiaalne keskkond. Väga tähtsad riigi üldised väärtushinnangud, noorte õpetajate koolidesse saamisel peavad riik ja omavalitsus tegutsema käsikäes. On juba ka alustatud noore õpetaja lähtetoetusega, rakendatud on ametikorterite süsteemi ja kehtestatud muud lisatoetused. Vajalikuks tuleb pidada riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööd. Õpetaja maine tõstmine, kutse- ja karjäärimudel tuleb seadustega paika panna.
Sarv (2009) tõdeb, et hea ja halva (autoritaarse, ainekeskse jmt) õpetaja piir ei lähe mööda vanust. Enam kui 600 õpetajat uuringus olid riskirühmas väga enesekesksed ja lapsevaenulikud õpetajad, nendest ka paar noort õpetajat.
Mõttekodades tekkinud lahendustena pakuti välja, et õpetajad võiksid rohkem ühiskondlikult aktiivsed olla ja gümnaasiumis tuleb spordivõimalusi arendada. Koostada gümnaasiumi strateegiline plaan, kuidas tõmmata valla lapsi kohalikku gümnaasiumi, erinevate õppesuundade kvaliteeti säilitada ja tõsta. Teavitada lähedal asuvate põhikoolide õpilasi varakult õppimisvõimalustest gümnaasiumis. Sotsiaalsete soodustuste pakkumine gümnaasiumi osas oleks sõiduraha ja õppevahendid. Peavad toimuma valla esindajate ja kooli esindajate kohtumine lapsevanematega, kus toimub avalik arutelu teemal, mis juhtub, kui ei ole gümnaasiumi. Transport muuta paindlikumaks ja läbi valla lehe saab koolist ja vallast rohkem infot luua, kusjuures valla lehes on kindel osa haridusteema kajastamisel. Vallal panustada miljöö parandamiseks, peatänav kui visiitkaart korda. Avalik arutelu teemal, mis juhtub, kui ei ole gümnaasiumi. Kasutada kõiki sidemeid ja tutvusi riigikogus, valitsuses ja ministeeriumides selgitamaks, miks maagümnaasium on jätkusuutlik ja vajalik. Pakutud on ka õpitubade loomist, kooliaia taastamist, talgute korraldamist, koostööd (Minu Eesti 2009).
Kodukandi esindaja Adamsi (2005) sõnul on kool kogukonna kohaliku identiteedi kandja ja arendaja. Kool kannab endas olulist inimressurssi haritud õpetajaskonna näol. Koolihoone võimaldab koosolekute, ühisürituste ja huvitegevuste korraldamiseks ruume kogukonnale - külaseltsile.
Vallale on kool oluline haridusasutus, mille heast igapäevatööst ja funktsioneerimisest kogukonna heaks sõltub valla maine ja inimeste eelistused elu- ning töökoha valikul.
Kool ühendab endas olulist sotsiaalset ressurssi: õpetajaskond, hoolekogu ja lapsevanemad, õpilased ja vilistlased. Kõigil ühine eesmärk: kasvatada ja koolitada täisväärtuslik haritud kodanik.
Sarv (2009) toetab igati gümnaasiumi säilitamist ja soovitab koopereeruda teiste asulate gümnaasiumitega, et luua ühised valikainete ja süvakursused. Nt. igal reedel on suunaõppe päev ja siis sõidetakse või tehakse e-õpet sinna, kus üht või teist kursust õppida saab. Nt. süvamatemaatika - Jõhvis, süvaajalugu või süva-muusika - Mustvees, ettevõtlus, turism - jne. Või on nt 1-2 süvaõppe nädalat vmt.
Töö autori arvates on Eesti riik selleks liiga väike, et siin peaksid eksisteerima ääremaad nende sisulises tähenduses, ent logistiliselt ja geograafiliselt on äärealad vaieldamatult riigipiiri vahetus läheduses asuvad piirkonnad. Mõttekodades on küll pakutud probleemidele mõningasi lahendusi, ent jääb arusaamatuks, milline võiks olla lahenduste strateegia. Nõustuda saab sellega, et koole rohkem tutvustada, kuid arvatavasti on seda ka enne tehtud. Väga asjalikud ja teostatavad lahendused on välja pakutud liikumise Kodukant esindajate poolt, küll mitte mõttetalgutel, vaid Kodukandi liikumise ühisaruteludel.
1.Kuidas tuua väiksesse maakooli lapsi juurde?
2. Kuidas saada maakooli noori õpetajaid?
3.Kuidas säilitada maagümnaasiumid?
4. Kuidas küla kogukond saab toetada maakooli püsimajäämist?
LAHENDUSED
Lastearvu vähenemine on üleüldine Eesti probleem, mis puudutab praktiliselt kõiki väikesi omavalitsusi. Pole vahet, kes on vallavanem või kes kuulub volikogusse, probleemi olemasolu sellest ei sõltu ja teemat vaid emotsioonide tasandil ja kompromisse välistades lahata pole võimalik. Eesti riigis on täna veel väga palju väikesi omavalitsusi, kus elanike arv pidevalt väheneb. Nendes valdades on tõusnud päevakorda väikeste koolide säilitamise võimaluste leidmine (Rogembaum, 2005).
Kui tõstatada küsimus, kust kohast maakoolilapsi saada, siis võtmesõnaks võib olla piirkonna ühtlane areng. See tähendab eelkõige soodsate tingimuste loomist elanikkonnale hea elukeskkonna tagamisega. Noorte kodukohta naasmine KOV peamine prioriteet. Siin võivad olla võtmesõnadeks kooli eripära, väga hea sisekliima, lapse- ja õppimisesõbralikkus, õpilaskodu, mingi õppeaine süvendatud õpetamine, head suhted kooliõpetajate ja lapsevanemate vahel. Praegune koolivõrk on korraldatud nii, et keskustes on lapsi nii palju, et koolimajad jäävad kitsaks, aga ääremaadel jälle vähevõitu. Suured koolid neelavad väikesed, kuid probleemi lahendaks tasakaalu saavutamine.
Ideaalses koolis on personali osas vanuseline läbilõige- noored, keskealised ja pensioniikka jõudnud pedagoogid. Ühtedel nooruslik energia, teistel lisandub ka kogemus ja professionaalsus ning kolmas vanusegrupp on meistriklass. Kust aga võtta maapiirkonda nooremat kaadrit, et ei tekiks olukorda, kus kõik korraga pensionile jäävad. Võtmeteguriteks võivad olla korras munitsipaalkorter, arenenud kultuuri- ja seltsielu, kaasa aitab kindlasti praegu maapiirkonda tööle mineva noore õpetaja lähtetoetus, hea bussiliiklus, korralik sotsiaalne keskkond. Väga tähtsad riigi üldised väärtushinnangud, noorte õpetajate koolidesse saamisel peavad riik ja omavalitsus tegutsema käsikäes. On juba ka alustatud noore õpetaja lähtetoetusega, rakendatud on ametikorterite süsteemi ja kehtestatud muud lisatoetused. Vajalikuks tuleb pidada riigi ja kohaliku omavalitsuse koostööd. Õpetaja maine tõstmine, kutse- ja karjäärimudel tuleb seadustega paika panna.
Sarv (2009) tõdeb, et hea ja halva (autoritaarse, ainekeskse jmt) õpetaja piir ei lähe mööda vanust. Enam kui 600 õpetajat uuringus olid riskirühmas väga enesekesksed ja lapsevaenulikud õpetajad, nendest ka paar noort õpetajat.
Mõttekodades tekkinud lahendustena pakuti välja, et õpetajad võiksid rohkem ühiskondlikult aktiivsed olla ja gümnaasiumis tuleb spordivõimalusi arendada. Koostada gümnaasiumi strateegiline plaan, kuidas tõmmata valla lapsi kohalikku gümnaasiumi, erinevate õppesuundade kvaliteeti säilitada ja tõsta. Teavitada lähedal asuvate põhikoolide õpilasi varakult õppimisvõimalustest gümnaasiumis. Sotsiaalsete soodustuste pakkumine gümnaasiumi osas oleks sõiduraha ja õppevahendid. Peavad toimuma valla esindajate ja kooli esindajate kohtumine lapsevanematega, kus toimub avalik arutelu teemal, mis juhtub, kui ei ole gümnaasiumi. Transport muuta paindlikumaks ja läbi valla lehe saab koolist ja vallast rohkem infot luua, kusjuures valla lehes on kindel osa haridusteema kajastamisel. Vallal panustada miljöö parandamiseks, peatänav kui visiitkaart korda. Avalik arutelu teemal, mis juhtub, kui ei ole gümnaasiumi. Kasutada kõiki sidemeid ja tutvusi riigikogus, valitsuses ja ministeeriumides selgitamaks, miks maagümnaasium on jätkusuutlik ja vajalik. Pakutud on ka õpitubade loomist, kooliaia taastamist, talgute korraldamist, koostööd (Minu Eesti 2009).
Kodukandi esindaja Adamsi (2005) sõnul on kool kogukonna kohaliku identiteedi kandja ja arendaja. Kool kannab endas olulist inimressurssi haritud õpetajaskonna näol. Koolihoone võimaldab koosolekute, ühisürituste ja huvitegevuste korraldamiseks ruume kogukonnale - külaseltsile.
Vallale on kool oluline haridusasutus, mille heast igapäevatööst ja funktsioneerimisest kogukonna heaks sõltub valla maine ja inimeste eelistused elu- ning töökoha valikul.
Kool ühendab endas olulist sotsiaalset ressurssi: õpetajaskond, hoolekogu ja lapsevanemad, õpilased ja vilistlased. Kõigil ühine eesmärk: kasvatada ja koolitada täisväärtuslik haritud kodanik.
Sarv (2009) toetab igati gümnaasiumi säilitamist ja soovitab koopereeruda teiste asulate gümnaasiumitega, et luua ühised valikainete ja süvakursused. Nt. igal reedel on suunaõppe päev ja siis sõidetakse või tehakse e-õpet sinna, kus üht või teist kursust õppida saab. Nt. süvamatemaatika - Jõhvis, süvaajalugu või süva-muusika - Mustvees, ettevõtlus, turism - jne. Või on nt 1-2 süvaõppe nädalat vmt.
Töö autori arvates on Eesti riik selleks liiga väike, et siin peaksid eksisteerima ääremaad nende sisulises tähenduses, ent logistiliselt ja geograafiliselt on äärealad vaieldamatult riigipiiri vahetus läheduses asuvad piirkonnad. Mõttekodades on küll pakutud probleemidele mõningasi lahendusi, ent jääb arusaamatuks, milline võiks olla lahenduste strateegia. Nõustuda saab sellega, et koole rohkem tutvustada, kuid arvatavasti on seda ka enne tehtud. Väga asjalikud ja teostatavad lahendused on välja pakutud liikumise Kodukant esindajate poolt, küll mitte mõttetalgutel, vaid Kodukandi liikumise ühisaruteludel.