Värvitaju teooria
3. Värvitaju arendatavusest
Värvinägemine arvatakse olevat organismide evolutsioonis üks hilisemaid kohastumisreaktsioone. Imetajate evolutsiooni käigus eksisteerib värvitaju alates primaatidest. Spektri toime organismidele eeldab väga erinevate psühhofüsioloogiliste mehhanismide ja protsesside olemasolu, mis kõik on evolutsiooni käigus tekkinud eesmärgiga kohaneda ümbritseva keskkonnaga. Keskkonnaga kohanemise printsiibist lähtudes võivad mitmesugused eluks vajalikud organid ja protsessid tekkida, aga ka taandareneda ja lõpuks atrofeeruda, kui nad ei leia rakendust.
Sellest tulenevalt saame värvitaju arendatavuse kohta välja tuua kaks teineteist mittevälistavat, kuigi vastandlikku põhimõtet. Üks nendest on seotud värvitaju sensoorsete mehhanismide geneetilise päritoluga ja teine värvieristusvõimet tagavate tsentraalsete mehhanismide arendatavusega.
3.1. Kaasasündinud sensoorne mehhanism
Uuringud näitavad et värvitaju on kaasasündinud. See ei tähenda muidugi seda, et kohastumise eesmärgil ei toimu pidev areng seoses olemasoleva taseme täiustumise või uute sensoorsete süsteemide algete tekkimise suunas.
Esimesed süstemaatilised uuringud värvitaju geneetilise determineerituse võimalikkuse kohta algasid XIX saj lõpus. Eesmärgiks oli kindlaks teha vanus, millal laps hakkab värve eristama. Seoses metoodikate täiustumisega avanesid võimalused uurida lapsi järjest nooremas eas. Esimesed eksperimendid selles valdkonnas lubasid väita, et värvieristusvõime on välja arenenud vähemalt kolmandaks eluaastaks (Binet, 1890) jt. Metoodikate arenguga kaasnes ka võimalus uurida üha nooremaid lapsi ning vaatlustest selgus, et lapsed on võimelised eristama värve juba 5-6 kuuselt (McDougoll, 1908; Myers, 1908; Woolley, 1909). C. Valentine, kasutades silma fiksatsioonimeetodit, näitas, et värvieristusvõime on olemas kolme kuuselt (Valentine, 1914). Sama meetodit kasutades näitas R. Staples (1932), et värvieristusvõime on olemas kahe kuuselt. W. Chase, kasutades värvide ekraanile demonstreerimisel filtreid ning registreerides silma fikseerimisaegu, tõestas, et värvieristusvõime on olemas juba viieteistkümnendaks päevaks pärast sündi (Chase, 1937). Hilisemad uuringud näitasid, et loote reetinal on kolvikesed ja kepikesed funktsioneerimisvõimelised seitsmendaks kuuks (Mann, 1949).