Värvitaju teooria

2.5. Värvide kodeerimine  

Erineva lainepikkusega valguslained kutsuvad esile erinevate kromofooride reaktsiooni ja valgusenergia transformeerub elektrokeemilise protsessi tagajärjel närviimpulssideks. Reetina bipolaar-, horisontaal-, amakriin- ja ganglionrakud formeerivad nägemisnärvi, kus on ca 1 miljon närvikiudu. Edasi liigub transformeerunud valgusenergia nägemisteedes, milleks on eelpool nimetatud multipolaarsete rakkude aksonid. Valguse energiat kandev biovool liigub kiirusega ca 100 m/sek ja põhineb raku membraani valikulisel, peamiselt Na⁺ ja K⁺, aga ka Ca²⁺ ja Cl^- ioonide läbilaskvusel. Nägemisteed lõpevad nägemiskulglatena koorealustes nägemiskeskustes, peamiselt  (80%) vaheaju külgmises põlvikkehas, kuid osa kiude siseneb ka nägemiskühmu ja keskaju katteplaadi, nelikküngastiku ülakünkasse. Nägemisanalüsaatori tsentraalne osa algab subkortikaalsetest keskustest, kus närvikiud moodustavad kimbu - nägemisradiatsiooni ja suunduvad ajukoore kuklasagara mediaalossa, kannusvao piirkonnas asuvasse nägemistsentrumisse. Siin asub optilise analüsaatori tsentraalne osa, kus toimub valgusärrituse kõrgem analüüs ja süntees ning kulgevad juhtteed teistesse keskustesse.

Reflektoorselt alguse saanud neurogeensed mõjutused toimivad vegetatiivse närvisüsteemi kaudu ka sisesekretsiooninäärmetele. Selle tagajärjel tekkinud muutused näärmete sekretsioonis hakkavad mõjutama humoraalsel teel organeid ja kudesid. Humoraalne foon avaldab omakorda tagasimõju ka kesknärvisüsteemile, sest hormoonide tasemest veres sõltub protsesside kulgemise üldine iseloom organismis. Meie ise tunnetame seda subjektiivsete tundmustena, emotsioonide ja seisunditena. Erinevalt ioniseeriva kiirguse mõjust, mis võib põhjustada ka letaalseid muutusi, võivad optilise kiirguse lainepikkused rakkudes põhjustada mitoosi tekkimist, andes sellega põhjuse rääkida organismi noorenemisest. Kuigi kõikide kõrgelt diferentseerunud rakkude juures pole talitusliku küpsuse saavutanult täheldatud enam jagunemisvõimelisust, võivad paljud teised rakud, näiteks inimese fibroblastid, elu jooksul jaguneda 50±10 korda. Kokkuvõttes takistab see organismi enneaegset vananemist. Selleks, et vabastada DNA histooni ioonsidemetest, on vaja impulssi mitoosi käivitamiseks. Mitoosi ajal histooni sidemed hävinevad, misläbi DNA "noorenemise" läbi nooreneb ka organism. Üks võimalus impulsi saamiseks, et käivitada mitoos on kasutada nähtava valguse energiat.