Värvitaju teooria

1.5. Optilise kiirguse mõõdukus

Psühhofüsioloogilise aspekti kolmas vorm on seotud kolvikeste ehk värvustundlike rakkudega, st värvusaistingu tekkimisega silmas. Kestev viibimine ühetoonilises ruumis kutsub esile väsimuse ja roidumustunde. Põhjuseks on tasakaalustamatus värvitundlike rakkude koormamises. Ühe värvitooni mõju kutsub esile kiire väsimise üht liiki kolvikestes, samal ajal kuiteist liiki kolvikesed on jõude ega väsi. Psühhofüsioloogilise aspekti kolmandast vormist tuleneb nõuanne erinevate värvide kasutamise kohta meid ümbritsevas keskkonnas, vältimaks üht liiki kolvikeste liigset koormamist.
Vähi ennetamise seisukohast on oluline rõhutada liigse päikesekiirguse vältimise ja naha kaitsmise vajadust. Uurimistulemused näitavad, et rohkem kui 10% kõikidest pahaloomulistest kasvajatest on põhjustatud liigsest päikesekiirgusest. UV-kiirgusest põhjustatud nahamelanoomi haigetest on viis aastat peale haiguse diagnoosimist elus vaid pooled (Tasmuth, 1999).

2. Valguse ja värvide psühhofüsioloogiast

Valguskiirte tungimine läbi silmas optilist süsteemi moodustava sarvkesta, pupilli, läätse ja klaaskeha lõpeb nende koondumisega võrkkestale ehk reetinale. Reetinas asuvad valgustundlikud retseptorrakud, 125-130 miljonit kepikest nägemiseks hämaras ja must-valge diapasooni jaoks ning 6-8 miljonit kolvikest värvusnägemiseks. Valgustundlike rakkude membraani struktuurides paikneb valgusele reageeriv kromofoor. Optilise kiirguse lainepikkused absorbeeritakse peamiselt kromoproteiidide (hemoglobiin, tsütokroom, rodopsiin jt) poolt. Sellega kaasneb mitmete ensüümide aktiivsuse suurenemine, mis tagavad erinevate, eluks vajalike protsesside kulgemise. Eeldatakse ka spetsiaalset, valgustundlikkuse geeni või geenide olemasolu (Nathans, 1989).