Värvitaju teooria

 

Meid ümbritseb elektromagnetväli. Elektromagnetväli levib elektromagnetlainena, mida sõltuvalt lainepikkusest nimetatakse vahelduvvoolu väljaks, raadiolaineteks, optiliseks kiirguseks, röntgenikiirguseks, gammakiirguseks, kosmiliseks gammakiirguseks. Optilise kiirguse alla kuulub peale nähtava valguse ka ultraviolettkiirgus ja infrapunane kiirgus. Nähtava valguse spekter on keskmiselt 380 ja 720 nm vahel. Leidub aga ka inimesi, kelle silm on suuteline tajuma vahemikku 300-900 nm.

Värvide energiat ja rõhku on võimalik mõõta. Planck´i ja Einsteini seisukohtadel tuginev valgusõpetuse füüsika seletab valguse kiirgumist kvantidena. Selle all mõistetakse, et valgus on eriliste osakeste - footonite voog. Footonite energia, millest värvusaisting saab alguse, on võrdeline valguse sagedusega ja määratud valemiga:

        E=hν,                                    (1)

kusjuures h on Plancki konstant ja ν valguse sagedus. Planck´i konstant on h=6,62176·10-34J·s ja seob monokromaatilise elektromagnetkiirguse laine- ja korpuskulaaromadusi.

Valguse rõhu väärtust saab arvutada, kui lähtuda seosest massi ja energia vahel, mida iseloomustab kuulus valem:

       E=mc2,                                   (2)

kus m on footoni mass ja c valguse kiirus vaakumis. Seega saame arvutada footoni massi:

m=
 E
c2
 = hν
c2
                             (3)  

Footon liigub kiirusega c. Seetõttu tema impulss võrdub

p=mc= hν
c
                               (4)  

Valguse neeldumisel kehades toimub footonite impulsi ülekandumine, mis tähendabki valguse rõhku.

« Eelmine | Järgmine »