Värvitaju teooria

1. Värvid meie ümber

Omadus ehk võime värvide eristamiseks on evolutsiooni käigus kujunenud otstarbekuse printsiibist lähtuvalt (Duncker, 1939; Gibson, 1966, Mollon, 1989). On ilmne, et kergem on eristada meile olulisi objekte siis, kui nende värvus erineb tausta värvidest. Samuti on kasulik kasutada kogemusi, mis võimaldavad söömiskõlbulikkuse kindlakstegemist mitte igakordse maitsmise, vaid näiteks puuvilja värvi alusel. Inimese silm on kohanenud värve tajuma mitte ainult erinevate lainepikkustena ehk monokromaatiliselt, vaid ka mitmete lainepikkuste üheaegse mõju resultaadil tekkiva sünteesvärvusena. Näiteks leidub palju värve, mis tunduvad meie silmadele rohelised. Spektraalanalüüs aga näitab, et silmaga tajutav roheline värvus võib koosneda täiesti erinevatest lainepikkustest ja seega ka erinevatest lähtevärvidest. Seda nähtust nimetatakse metameeriaks ehk tinglikuks värvisamasuseks (Ryberg, 1991). Absoluutne ehk tingimatu värvisamasus on 10 nm piires.

Värvide mõju psühholoogiline aspekt ongi seotud assotsiatsioonide ehk seoste tekkega värvide ning sündmuste vahel. Nimetatud seosed võimaldavad taaskogeda kunagisi emotsioone veel pika perioodi jooksul ning eluliselt olulist tähtsust omavate sündmuste korral ei ole välistatud ka võimalus nende seoste genoomi talletumine.

Teine, mitte vähemtähtsam spektri toime organismile tuleneb kas tervikliku spektri või selle üksikute lainepikkuste ehk värvide füsioloogilisi muutusi põhjustavast mõjust rakkudele, kudedele ja organitele. Nimetatud toimemehhanism seostub värvide mõju psühhofüsioloogilise aspektiga.