Värvitaju teooria
2.2. Trikromaatiline teooria
Värvide nägemise uuringute ajalugu tunneb 50 silmapaistvat eksperti, kes on välja töötanud 51 teooriat. Värvitaju seletamisel on peamisteks teooriateks trikromaatiline teooria, mille rajajateks olid Thomas Young (1802) ja Hermann von Helmholtz (Helmholtz, 1852) ning vastandvärvuste teooria, mille loojaks on E. Hering (Hering 1890), mida on hiljem täiendanud Leon Hurwich, Dorothy Jameson (Hurvich ja Jameson, 1957) ning Russell De Valois (1960). Mõlemad teooriad on tänapäeval otseste füsioloogiliste uuringutega piisavalt kinnitust leidnud.
Trikromaatilise teooria järgi eeldatakse kolme erineva kolvikestetüübi olemasolu, mis reageerivad erinevatele lainepikkustele. See on praeguseks ajaks elektrofüsioloogiliste uuringutega ka tõestatud. Reetinas paiknevate kolvikujuliste rakkude ehk kolvikeste pigmentide absorptsioonispektri sagedused erinevad oma maksimaalsete väärtuste poolest 419 nm, 531 nm ja 558 nanomeetri regioonis (Dartnall jt, 1983; Schnapf, Kraft ja Baylor, 1987).
2.3. Vastandvärvuste teooria
Vastandvärvuste teoorias eeldas Hering antagonistlike värvusspetsiifiliste neuronmehhanismide olemasolu rohelise-punase protsessina, kollase-sinise protsessina ja valge-musta protsessina. Lihtsustatud kujul tähendaks see protsessi anaboolse suuna ajal punase, kollase ja valge tajumist (anaboolne suund tähendab ainevahetuse käigus uute ainete tekkimist) ning kataboolse suuna ajal vastavalt rohelise, sinise ja musta tajumist (kataboolne suund tähendab lagunemisprotsesse). Sellist arusaama toetasid tähelepanekud värvide simultaankontrastist (samaaegsest vastandlikkusest) ja suktsessiivkontrastist (järelkontrastist). Kui näiteks ererohelist sõõri ümbritseb hall pind, siis tundub viimane värvusliku simultaankontrasti tõttu kergelt roosaka varjundiga. Kui sõõr kaob, siis näeb vaatleja valgel tagapõhjal erepunast sõõri, mida ümbritseb varasema sisestruktuuri värvusega rohekas väli.
2.4. Värvitaju teooriate puudused
Kuigi kumbki teooria on aferentse nägemissüsteemi eri tasandil õige, on mõlemal teoorial ka teatud puudused. Värvusnägemises enimtsiteeritud Young-Helmholtz'i teooria järgi tekib küsimuse punase ja rohelise piirkonna retseptorite mittefunktsioneerimise korral mittekaduv kollase värvitooni aisting ning vastuolud tekivad ka värvitaju teatud häirete seletamisel.
Vastandvärvuste teooria ei võimalda jällegi rahuldavalt seletada värvide heledusega kaasnevat ning eeldab mitte kunagi kohatud kollane-sinine värvipimedust.
Kaasajal on välja töötatud teoreetiline kombinatsioon trikromaatilise ja vastandvärvuste teooria baasil, kuigi neurofüsioloogilisest aspektist kinnitusi konkreetse mehhanismi näol ei ole avastatud.