Värvitaju teooria

1.1. Värvide kestev toime

Psühholoogilise aspekti esimene vorm on seotud fülogeneesi ehk evolutsioonilise arenguga. Näiteks reageerib inimene instinktiivselt ehk alateadvuslikult seoses öö ja päeva vaheldumisega tumesinisele kui rahustavale värvile. Kollane värv - vastupidi - on seotud ergutava toimega närvisüsteemile. Rohekad värvid ühenduvad looduse rohelusega ja nähtustega, mis assotsiatsieeruvad rahu ning elu tärkamisega. Punane värv seostub verega ja võitlusega, samuti tule laastava jõuga ning mõjub üldjuhul ärritavalt, tõstes vererõhku, suurendades hingamissagedust ja lihaste valmisolekut tööks ning stimuleerib aju tegevust. Toodud vormi juures võivad tekkivad seosed loomulikult erineda sõltuvalt kultuuridest, klimaatilistest tingimustest jne, nagu veenavad meid kultuurantropoloogia kogemused. See tähendab, et värvidel puudub jäigalt fikseeritav esijalgne tähendus (Allik, 1982). 

1.2. Värvide ja sündmuste vahelised seosed

Psühholoogilise aspekti teine vorm on seotud organismi individuaalse arengu ehk ontogeneesiga. See tähendab elu jooksul tekkinud seoseid erinevate esemete, sündmuste, olukordade, emotsioonide jne ning tingitud ärritajate vahel, milleks antud juhul on värvused. Erinevates situatsioonides võivad kinnistuda ühe ja sama värviga erinevad seosed, mälestused või alateadvuslikud hoiakud. Seetõttu on hinnangute tekkimine seoses värvustega suurel määral sõltuv hetkeseisundist ja olukordade juhuslikkusest ning õige on suhtuda teatud ettevaatusega sellistesse mitte-tõsiteaduslike teooriate pseudoseaduspärasustesse värvide ja nende sobivuse määramisel.