Helikõrguste taju teooria
3.2. Absoluutse kuulmise ja "relatiivse kuulmise" arendatavus
Viimastel aastakümnetel on tekkinud olukord, kus muusikapraktikas leiavad järjest vähem rakendust lääne muusikateooria häälestussüsteemid. Atonaalse muusika levik eeldab kaasaegsetelt muusikutelt, eriti lauljatelt, absoluutset kuulmist (Sloboda, 2000). Praktika on näidanud, et absoluutne kuulmine on arendatav läbi pika ja süstemaatilise treeningu (Brady, 1970; Cuddy, 1970). Sellele vaatamata pole kaugeltki kõigil muusikutel absoluutset kuulmist. Sergeanti (1969) uurimusest selgub 1156 professionaalse muusiku näitel, et absoluutse kuulmise ja selle vahel, millises vanuses muusikaõpinguid alustatakse, on pöördvõrdeline seos. Uuringust järeldus, et muusikutest, kes hakkasid muusikat õppima enne kuueaastaseks saamist, omas absoluutset kuulmist enamik. Nendel aga, kes alustasid oma muusikaõpinguid hiljem kui üheteistkümneaastaselt, puudus absoluutne kuulmine peaaegu kõigil. Helikõrgustaju arendatavust on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Ühes nendest võrreldi nelja-aastaselt või varem muusikaõpinguid alustanuid üheksa aastaselt või hiljem alustanutega. Tulemused näitasid, et muusikaõpinguid nelja-aastaselt või varem alustanutest omas absoluutset kuulmist nelikümmend protsenti muusikutest. Kui muusikat hakati õppima üheksa aastaselt või hiljem, arenes absoluutne kuulmine välja vaid kolmel protsendil lastest (Baharloo jt, 1998). Seletus sellele, miks siiski suhteliselt vähesed muusikud omandavad absoluutse kuulmise, tuleneb "relatiivse kuulmise" rohkemast kasutamisest (Ross, 2001). Kui lapsele õpetatakse laulu, siis suunatakse teda tekitama õigeid intervalle ja see arendabki "relatiivset kuulmist". "Relatiivne kuulmine" tähendab võimet tajuda intervalli, mis eraldab kaht samaaegselt või järjestikku mängitud nooti. "Relatiivse kuulmisega" on tegemist ka intervallide laulmisel etteantud lähtenoodist üles- või allapoole. Meloodia võib alata suvaliselt kõrguselt ja olla äratuntav sama meloodiana alati kui helikõrgusintervallid (sagedussuhted) jäävad samaks. (Pick, 1979).
Relatiivse kuulmise arendatavuse kohta tehtud uurimused näitavad, et see paraneb harjutamise käigus (Siegel ja Siegel, 1977).
Küsimusele, kas helikõrguste taju on arendatav, saab vastata jaatavalt, kuid väikese mööndusega. Uuringud näitavad, et harjutamise abil on kõikidel võimalik parandada oma helikõrguste diferentseerimisvõimet, kuid "kõrgtasemele" jõudmine on võimalik ainult nendel, kellel on selleks genoomis paremad eeldused (Drayna jt, 2001).