Helikõrguste taju teooria

 

Helide tekkimine on seotud objektide liikumise poolt põhjustatud lainetega ümbritsevas keskkonnas. Helilaine levimine on molekulidelt molekulidele üle kanduva võnkumise tulemus. Heli levimise kiirus sõltub keskkonna tihedusest. Õhus levib helilaine keskmiselt kiirusega 344 m/s, vees 1500 m/s. Heli kui mehhaaniline võnkumine, levib kõikides keskkondades, välja arvatud vaakum ja on tajutav igale elusorganismile. Evolutsiooni käigus on helilainete tajumiseks välja arenenud spetsiaalne organ – kõrv. Inimene kuuleb helivõnkumisi sagedusvahemikus umbes 16-20000 hertsi. Väikestel lastel võib ülemine piir ulatuda isegi kuni 40000 hertsini. Kõige tundlikum on kõrv helisagedustele vahemikus 1000-3000 Hz. Uuringud on näidanud, et vanusega hakkab helisageduste kõrguse ülempiir vähenema: 30-aastased ei kuule üle 15000 hertsi, 50-aastased ei kuule üle 12000 hertsi ja 70-aastased ei kuule kõrgemaid sagedusi kui 6000 hertsi, mis vastab normaalses kõnes esinevatele sagedustele (Davis, Silverman, 1960).

1. Helikõrgused meie ümber

Ühest küljest on helikõrguste tajumine seotud inimese endapoolse aktiivsusega – vajadusega midagi kuulata. Teisest küljest mõjutavad helilained meid nii, et me seda ei teadvusta. Sellest küljest oleme helikõrguste jaoks passiivsed objektid.

Peale kuuldavate helide on veel madalamaid ja kõrgemaid helisid, mida inimkõrv ei kuule. Infraheli (alla 16 Hz) ei ole kuuldav, kuid selle mõju on tuntav. Infraheli võib esile kutsuda seletamatu hirmutunde, tekitada peapööritust ja tugevat väsimust. Ultraheli (20000 hz – 1 GHz) kasutatakse meditsiinis ainevahetuse ja südame-vereringe süsteemi aktiveerimiseks. Teatud tingimustel võib ultraheli kahjustada ka kuulmist, põhjustada üldist nõrkust, unehäireid ja peavalu.