Helikõrguste taju teooria

2. Helikõrguste psühhofüsioloogiast

Võrreldes kuulmistaju nägemistajuga, kogeme, et nägemistaju korral ei kaasne vanuse suurenedes sellist teatud sageduste suhtes “pimedaks jäämist” nagu on teada “kurdiks jäämist” kõrgemate helisageduste suhtes.

Teine erinevus on seotud nägemisaistingu poolt põhjustatavas objektiivse tegelikkuse “moonutamises”. Selline tegelikkuse moonutamine ilmneb siis, kui tajutakse mitme erineva lainepikkuse ehk värvi koos esitamisel hoopis uut, lähtevärvide hulgas mitte olevat värvi. Näiteks eraldi esitatult tekitavad teatud lainepikkused sinise ja kollase värvi aistingu. Nende koos esitamisel näeme me aga hoopis rohelist, mitte sinist ja kollast. Samal ajal kuulmisaistingu korral esitatavate sageduste summeerumisel me uut helikõrgust ei kuule. Muutub ainult helitugevus. Üksteise järel esitatavaid helikõrguseid eristatakse maksimaalse tundlikkuse alas (800 – 1500 Hz) keskmiselt kolme hertsise täpsusega. Kõrgematel sagedustel on täpsus väiksem. (Moore, 1997; Zwicker, 1982). Kui kahele üheaegselt esitatud helikõrgusele lisanduvad uued komponendid, siis kuuldava tooni kõrgus ei muutu. Kasvab üksnes helitugevus.  Seega ei teki erinevate helisageduste üheaegsel tajumisel (siinustoonide ehk “puhaste toonide” puhul) uut helikõrgust analoogiliselt nähtava spektri erinevate lainepikkuste üheaegse tajumise korral.

Tempereeritud häälestuse korral jaotub oktaav 12 võrdseks astmeks, kusjuures iga pooltoon-astme sagedus erineb naaberastme omast 1,0595 korda. See on helide üksteise järel esitamise eristamislävest umbes kolm korda suurem. (Moore, 1997; Roederer, 1977; Zwicker, 1982). Korraga esitatud helikõrguste eristamisläve on hakatud nimetama sagedusrühmade ehk kriitiliste ribade printsiibiks. Kriitilise riba laius on umbes üks terts. Tegelikkuses on siiski võimalik eristada palju väiksemaid diapasoone, sest koos kummagi põhitooniga kõlavad ülemtoonid ei kuulu samasse sagedusrühma, kuhu põhitoonid jäävad.