Eelpoolöelduga on seotud ka renessansi-inimese suurim õnnetus - vanadus. Vanaduses ei suuda inimkeha eluideaalina täita oma funktsioone. Vanadust naerdakse ja mõnitatakse. Vanaeit ja vana mees on pilke ja haletsuse objektid. Seepärast armastavad just renessansi kunstnikud kujutada “nooruse allikat”, kus supeldes saavad vanad jälle noorteks. Seepärast õitseb just vaadeldaval ajal eriti “igavese nooruse eliksiiride”, potentsi tõstvate ja muude armujookide äri. Samas uhkustatakse terve ja elujõulise vanadusega, milleni on jõutud mõõduka elu tulemusena.

Selle kõigega on seoses ka renessansi inimese suhtumine alastusse ja alasti kehasse. Ühelt poolt oli tegemist kommete lihtsusega: magati alasti, kogu pere ühes suures voodis. Sageli pandi sinna voodisse ka külaline. Naine riietus lahti võõra juuresolekul, pidi seda tegema vaid “kombeliselt”. Ka avalikesse saunadesse joosti alasti üle tänava kui saunamees kella kõlistas jne.

Renessanss hindas ilu koos avalikkuse hinnanguga. Ilu pidi õitsema tänaval, peosaalis, külalistetoas. Eelkõige näidati ja hinnati naiseilu. Seda tehti kõigepealt ja kõige enam kunsti vahendusel: kombeks oli kunstnikult tellida oma naise või armukese alasti portree, millega uhkustati seltskonna ees. Alasti kaunitarid, linna kaunimad neiud (ja mitte alati ainult kurtisaanide hulgast) moodustasid “elavaid pilte”, kehastasid antiikseid nümfe ja jumalannasid, võisteldes omavahel kauniduses ja lastes end imetleda kogu linnarahval.

Kehaline ilu oli suurim varandus, seda näidati ja vaadeldi, võrreldi ja ülistati. Kombeks oli kiidelda ja uhkustada ka oma abikaasade võludega. Ilu omamine oli väärtus ja selle hind tõusis, kui see oli avalikult näidatav ja äratas teistes kadedust.

Renessaanssi esimese poole kunstnikud lõid ainulaadse suurekasvuliste, suursuguste inimeste tüübi, kes ka oma elus on suursugused. Need kunstnikud rõhutasid, et inimkond on palju enam uhke, suursugune ja tegev, kui ta ise endast arvab. Tõeliseks kunsti sisuks oli inimkeha kujutamine, kusjuures tähtis ei ole niivõrd portreeline sarnasus kuivõrd ideaalne. Seega vorm muutub vahendist eesmärgiks.