Juba keskaja inimesele oli hästi tuntud alkeemik. Nüüd hoogustus alkeemikute tegevus veelgi, ehkki oli endiselt väga ohtlik. Otsiti veelgi agaramalt Tarkade Kivi, püüti väärtusetutest ainetest kulda ja hõbedat valmistada. Praktiliselt kõik valitsejad pidasid ülal alkeemikuid, kes kinnitasid et nad kulla valmistamise saladusele täiesti lähadal on. Alkeemikud tegid aga keemia arendamisel ära suure töö katse-eksituse meetodil, riskides oma eluga.

Samal ajal tegutsesid üle Euroopa tuntud astroloogid Johann Lichtenberger (XV saj. keskpaik-1503) ja Theophrastus Paracelsus (1493-1541), kellest peeti väga lugu ja kelle poole pöörduti hirmuga segatud austusega.

Tähtede seise arvestati õukondades väga täpselt ja ühtegi tõsisemat liigutust ei ei tehtud ilma astroloogi soovituseta. Nostradamus oli vaatamata võimsa nõia kuulsusele Caterina di Medici kaitse all ja kõikvõimas kuninganna uuris väga tõsiselt ja põhjalikult kuulsalt ettekuulutajalt, mis teda ja eriti tema lapsi tulevikus ootab.

Nõidade vastu osati abinõusid leida ka koduste meetoditega. Nõidumises kahtlustavalt ei tohtinud midagi laenuks võtta, jaaniööl korjatud üheksa rohuga tuli ruume sutsutada, nõia jalajälgedesse tuhka visata jne.

Astroloogia ei saanud aga ilma astronoomiata. Astronoomia aitas orienteeruda mitte ainult tähistaevas vaid ka maa peal. Meresõitjad võisid oma asukoha kindlaks määrata ainult tähtede järgi. Selleks kasutati vastavaid instrumente - kompassi ja astrolaabi. Mõlemaid kasutati küll juba keskajal, kuid siis osati nende abil orienteeruda vaid põhja-lõuna suunas, laiuskraade sel ajal täpselt mõõta ei osatud, sest polnud olemas täpset kella. Seepärast seilati vaid kaldalähistel ja kardeti ulgumerd.

Seega renessansi lõpul, XVI saj. avardusid eurooplaste ees äkitselt Maa piirjooned. Koostati uued kaardid, mis juba enam-vähem vastasid tegelikkusele ning esmaavastajad leidsid, et kogu maailm on juba asustatud inimestega. Ja selgus, et mingeid muinasjutulisi värdjalikke pool-inimesi ei ole olemas. Kuigi inimesed erinesid üksteisest nahavärvi, keele ja kultuuri poolest, olid nad kõik inimesed.

Kuna renessanssi majanduslikuks aluseks sai raha ja kaubandus, mis omakorda andis tõuke suurtele maadeavastustele, siis just Renessanss tõi inimese sealpoolsusest kahe jalaga maa peale ja olevikku, tegi temast iseenda peremehe. Nii müüja kui ostjana oli inimene väärtuslik, nüüd eelkõige oma füüsilise olemisega. Põrmu ja ussikeste "objekt" muutus subjektiks.

Nüüd uskus inimene kõige enam Fortunat. Fortuna võimusest kõneleb juba Dante oma "Jumalikus komöödias" ("Põrgu", seitsmes laul). "Fortuna armastab vaid kangelasi, ta on ju ainult naine", ütleb Macciavelli. G.Bruno ütleb: "Haara Fortunal juustest, kiirenda ta ratta liikumist" Ja renessansi inimene seobki Fortuna kangelaslikkusega, mis sisuliselt tähendab "Vapral veab alati"! Kristliku keskaegse kolmainsuse - Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Püha Vaim - asemele asetub nüüd uus kolmainsus - Edukus, Vaprus ja Vabadus. Selle põhimõtte järgi tegutsevad Itaalia rikkad kaubalinnad. Kuid see "hea õnne" edufilosoofia toitis ka avantürismi ja amoralismi. .

Rikkuse aluseks saab aga töö kui väärtuse hindamine. Giotto ja Pizano raiuvad Firenze peakiriku seinale bareljeefid, millel kujutavad tööd, eelkõige Adamat ja Evat töötavatena - Adam kaevab maad ja Eva ketrab. Siin on kündja, kuduja, sepp, viinamarjakasvataja jne. Siin ülisatavad nad ka mõtleva töö tulemusi - laeva, kaarikut, ratsahobust. Siin on esindatud ka teadused ja kunstid. Ning kõige selle sees on tunda mässumeelt traditsiooniliste väärtuste vastu, eriti tööd põlgava kahe kõrgema seisuse vastu.