Urbanistlik problemaatika oli tähtsal kohal - kuidas parandada linna heaolu, laiendada ja sillutada tänavaid, puhastada ja täiendada kanalisatsiooni ja veevarustust, muuta linn suursugusemaks ja uhkemaks, näidata linnaelanike, eriti kaupmeeste rikkust. XIV-XV sajandi Itaalia linnad, eelkõige Firenze, hakkavad "kultuuristuma". Tähelepanu hakatakse pöörama ansamblile, ümbritseva maastiku ilule, linnad kasvavad, vanade linnamüüride taha rajatakse uusi kauneid komplekse, linnalähedastele mäeküngastele ilmuvad villad, nende ümber rajatakse aedu ja parke, samuti parandatakse ja laiendatakse teid.

Keskaegne linn oli ennekõike kindlus, mis oli piiratud tugeva müüri ja kaitstavate ning pidevalt ööseks suletavate väravatega. Ka müüri sees ehitati üksikud majad nagu autonoomsed kindlused. Palju oli eravaldusi, sealhulgas mitte ainult maju, vaid ka tänavalõike. Keskaegne linn jaotus korporatsioonide mõjuvõimu järgi. Terved tänavad ja kvartalid kuulusid ühele või teisele käsitööliste grupile või tegevusalale.

Alberti kujundab uue linnamudeli nagu ühe suure sõbralikult koos elava perekonna maja. See suurperekond liidab kõiki alluvusastmeid, tegevusalasid, eripõlvkondi. Igalühel on oma koht ja küllaldane privaatsus aga ka vabadus.

Keskaegses linnas oli arhitektuuriliseks dominandiks kas kirik või raekoda, seega kas jumaliku või ilmaliku võimu kaitse sümbol. Paljude kodusõdade või väliskallaletungide ajal tormas elanikkond viimases hädas kirikusse varjule. Kirik oli ka kindluseks, tema torn kaitsetorniks.

Renessaniaja linnas saab dominandiks avatud väljak. See on ohutu ja vaba kooseksisteerimise sümbol. Väljak on nii tööalase kui rituaalse suhtlemise koht. Siia kogunetakse jalutama, arutlema, siin toimuvad linna tähtsamad pidustused, siin võideldakse oma õiguste eest. Väljak on aktiivse ilmaliku kollektiivi tegevuspaik, mitte enam varjupaik.

Keskaegne ehitis, olgu kirik või maja või linn tervikuna oli oma olemuselt suletud, sinna oli raske ligi pääseda. Takistusteks olid väravad, kitsad käigud, trepid, kõrge lävepakuga madalad uksed jne. Arhitektuuripsühholoogia rõhutas suletust ja mitte ainult reaalset, vaid ka psühhilist ja vaimset takistust. Kirikusse siseneti nagu teise olemisse, feodaali majja sisenedes oli samuti vaja mäletada sotsiaalset hierarhiat.

Väljakule aga väljutakse. Väljak on avatud nii vertikaalselt kui horisontaalselt, temasse jooksevad kokku ja temast jooksevad välja tänavad. Väljak kaotab oma avatusega salapära, ta on kõigile ja kõigele avatud. Siin on ruumi kõndida, rääkida, teisi jälgida, lõbutseda, kaubelda, väljakut saab kaunistada seda ääristavate majade fassaadidega, purskkaevudega, kauni sillutisega, sirgete tänavate perspektiividega jne. Just sel perioodil puhastatakse paljud Itaalia linnade, eelkõige Firenze ja Rooma tänavad vanadest rusudest, õgvendatakse vanu tänavaid ja rajatakse uusi, väljakutelt viiakse kõrvaltänavatesse käsitööliste müügiputkad, heinaturud. Väljakud muutuvad avarateks, "läbipaistvateks", tänavad laienevad ja just vararenessansliku Itaalia uhkuseks on sile tänavasillutis.

Muutub ka senine suhtumine müüri ja seina. Seina ilmuvad avad, sellest murtakse läbi, kinnise seinapinna asemele ilmub kolonnaad. Kui enne oli sein kindel takistus ja tähendas piiri kinnisust, siis nüüd saab võimalikuks "seinast läbi minna". Just nii mõistab Alberti arhitektuurilisi avasid - arkaade, portikusi, uksi, aknaid. Tema maja on enam läbipaistev karkass, kus avavusi on rohkem kui seinu. Valgust on palju, maja on suunatud tänavale, majaelanik näeb tänaval toimuvat, tänav näeb läbi akna majaelanikku.