Uues universumis polnud enam kohta ei põrgule ega paradiisile. Kui põrgu kui patuste surmajärgse karistamise koht paiknes keskaja arusaamade järgi Maa sisemuses ja paradiis viimases taevasfääris, siis Renessansi inimese mõtlemises muutusid säärase põrgu ja paradiisi olemasolu kahtlasteks ning neid hakati otsima mitte enam maa seest või taevast, vaid maa pealt, inimese hingest. Põrgu muutus kurjuse ja südametunnistuse piinade sümboliks, paradiis aga headuse ja hingerahu sümboliks. 13-14. saj. inimestele oli see kõik täiestu uus ja ka ehmatav.

Vanade ebauskude asemele tulid aga uued. Mida enam õpiti tundma tähtede liikumise seaduspärasusi, seda enam hakati pöörama tähelepanu ja arvama nende mõju suurust inimsaatusele. Aasta kuud allutati tähtede mõjule, igaüks sellele tähele, mille lähedalt sel ajal möödus oma näilisel liikumisel Päike. Neile tähtedele olid juba antiikajal antud oma sümboolsed "märgid" (Veevalaja, Kalad, Sõnn, Kaksikud, Vähk jne.). Fortuna, renessansiinimese üks peamisi jumalannasid, seostati samuti astroloogiaga.

Arvati, et iga inimene elab säärase tähe toetava või halbatekitava mõju all, kus ta sündinud on. Ja ka tähtsate asjade kulg ja tulemus oleneb sellest, mis hetkel ta on alustatud. Seepärast oli Renessansi perioodil kõigis hoovkondades astrolooge, kes pidid koostama horoskoope, kindlaks tegema tähtede asendi ühel või teisel konkreetsel juhul. Sellest tehti järeldusi vastsündinu saatuse, sõja tulemuste, läbirääkimiste edukuse jms. kohta. Horoskoopide koostamiseks olid vajalikud küllalt sügavad astronoomiaalased teadmised ning samal ajal kõige väljapaistvamad astronoomid tegelesid tavaliselt ka astroloogiaga ning uskusid sellesse. Leo X, rajades Roomas ülikooli, asutas sellesse kohe ka astroloogia õppetooli.

Me seome nõiajahte "pimeda keskajaga". Tegelikult kaasnes just renessansiga suurim demonoloogia ja nõidade põletamise laine.

Miks see nii oli, selle üle on palju kirjutatud ja vaieldud. Sajandeid enne seda oli inimese olemine paika pandud loogilise, teoloogiliselt läbitöötatud süsteemiga, mille teljeks oli jumalik alge. Nüüd see alge nihkus tahaplaanile ja keskpunkti ilmus inimene. Kuid Renessans ei suutnud anda omakorda ühiskonnale ühtset, kõikide vajadustele vastavat väärtustesüsteemi ja jõudis mingil ajal kriisiseisundisse nagu seda on näha juba Sheakespeare, Servantese, Pascali jt. loomingus. Antrpotsentrismi printsiip purustas traditsioonilise maailmavaatelise süsteemi. See soodustas objektiivselt kõigi inimpotentsiaalide vabanemist olenemata nende iseloomust, kuigi, kaheldamatult, humanismiteoreetikud oma traktaatides apelleerisid selle parema poole, mis on inimeses. Samal ajal püüdsid nad luua ka kindlat moraalset regulaatsioonisüsteemi. Kuid kuna antud süsteem ja selle toimimine jäi täielikult sõltuvusse inimesest, siis tegelikkuses ta toimida ei saanud. Jumalik vaimsus pandi sõltuvusse inimesest, bioloogilisest organismist, oma ebatäiuses madalast olendist. See oli kristliku õpetusega otseses vastuolus. Siit ka ebakindlus ja visklemine "seinast-seina". Paljud humanistid mõistsid demonomaania hukka ja naersid välja suhtlemise inkuubide ja sukuubidega, nõiasabatid, luua seljas sõitmise, sajatamise ja kurja silma. Hirm kurja salasepitsuste ja mõju ees aga jäi.