Renessanss tähendab uuestisündi. See taassünd algas Itaalias ja laienes kogu Lääne-Euroopale, algas ühiskonna tipust ja mõjus kõige madalamate kihtideni. See polnud ainult antiikkultuuri taassünd. See oli kõrgema ja avarama inimese vaimne ärkamine, mitte ainult intelligentsi, uute teadmiste juurde saamine, huvi kõrgete kunstide vastu, vaid inimese integreerumine uueks tervikuks - füüsilises, vaimses, eetilises ja esteetilises plaanis.. Paljud uurijad omistavad renessanssi päritolu Itaaliale üksi. Tegelikult oli see aga kogu Lääne-Euroopa taasärkamine. Uus suund murdis läbi vanadest traditsioonidest ning sai kõigepealt liikumishoo Itaalias. Keskaeg oli selleks kujundanud terve hulga tingimusi. Kui arvestada inimkonna loovuse tipp-perioode, siis Periklese aegse Kreeka ja kristluse tekke kõrval on kolmandaks loovuse tipuks kahtlemata renessanss. Selle loovuse valgusel elab inimkond tänapäevani.

Renessansi perioodil hakkasid lagunema feodalismi ühiskondlikud struktuurid, majandustegevuse vormid, hakkas muutuma kogu olemine ja asetas inimese kui isiksuse hoopis teistsugusesse, uudsesse olukorda. Nüüd olenes väga palju inimese enda initsiatiivist ja energiast. Seega pidi ka inimene muutuma. "Ja ütles Jumal Adamale:Ma lõin su sellesse maailma, et sa vaataks ja näeks kõike, mis sind ümbritseb. Ma lõin sind ei taevalikuks ega maiseks olendiks, ei surelikuks ega surematuks, et sa ise oma tahtmise ja au järgi saaksid iseoma skulptoriks ja loojaks; sa võid laskuda looma tasemele ja tõusta jumalikkuseni..." Nii kirjutas Pico della Mirandola.

Eelduseks olid väikearistokraatia tugevnemine, linnriikide majanduslik võim, pidevad sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid. Itaalia oli ka säilitanud palju sellest, mis meenutas maa antiikset kuulsust. Linnades olid säilunud vanad rahvakoolid ja antiikse Rooma kirjandust kasutati koolides õppekirjandusena. Itaalias räägiti kuni XIII saj. ladina keelt. Rahvas rääkis omavahel sündiva itaalia keele žargoonis, kuid sai jätkuvalt aru kirjanduslikust keelest. Ka ei jõudnud Itaalia praktiliselt peaaegu üldse germaniseeruda. Barbarid peatusid siin vähem aega ja enamuses ei jäänud püsima, langobardid jäid ja sulandusid ladina kultuuri. Germaniseerumise pealmine kiht, mis "kattis kogu rahvust, oli väga õhuke ega suutnud vastu panna ladina tsivilisatsiooni taassünnile". Kangelaslaule ja rüütlipoeeme, mis olid Euroopa üle ujutanud, tundis Itaalia vaid tõlgete kaudu. Gooti arhitektuur tungis siia hiljem ja seda ka mitte täielikult. Ühiskondlikus elus, kommetes, keeles, kunstis oli ka kõige pimedama keskaja perioodidel märgata järkjärgulist iidse tsivilisatsiooni vabanemist.

Itaalia oli võrreldes teiste Euroopa riikidega enam õpetatud, rikas, võimeline enam oma elu kaunistama, s.t. looma ja nautima kunsti. Seetõttu toimus arenguhüpe just Itaalias. "Itaallaste kujutlusvõime oli klassikalise iseloomuga. Ka keskajal, kui kogu Euroopas levis gootika, leidis see siin nõrka jäljendamist. Itaallased jäid truuks tugevatele vormidele, akendeta seintele, mõõdukatele kaunistustele, loomulikule ja selgele valgustusele ja nende ehitised erinevad oma jõu, rõõmsuse, selguse ja kerge elegantsiga neist teisel pool Alpe olevatest grandioosse keerukuse, tohutu hulga kaunistuste, kurva suursugususe ja tugevasti moonutatud valgustusega gooti ehitistest". Nii iseloomustab neid prantsuse kunstiajaloolane I. Taine. Või teisal: "Neil on annet ja maitset korrastatuseks, õigsuseks, harmoonilisteks vormideks. Kõik see andis mitte ainult kümmekond geniaalset kunstnikku vaid ka suure koguse teisi, küll vähemkuulsaid kuid häid kunstnikke, kes kõik olid kasvatatud sellesama maitse ja malli järgi. Ning nende ümber suur ring selle kunsti nautijaid ja hindajaid, kusjuuures mitte ainult kunsti ostjaid, metseene, toetajaid vaid lai hindajate kogum. Need olid nii rikkad kui vaesemad, aristokraadid aga ka linnaelanike laiad kihid. Suurte meistrite teosed kasvasid välja ümbritseva ühiskonna vahetutest sümpaatiatest ja eelistustest. Seega renessanssi kunst pole õnnelik juhus vaid ühiskonna areng".