Inimest ja tema töid pidasid renessanssi aja suurvaimud peaaegu võrdseks Jumalaga. Renessansi aegne vaimsus rõhutas kahte aspekti: esiteks väljakasvamist minevikust ja teiseks huvi oleviku vastu.

Juhtivateks olid siin humanistid, kes kirglikult püüdsid taastada kreeka ja ladina kirjandust - Podgio, Filelfo, Marsilio Ficcino, Piko della Mirandola, Lorenzo Valla, Policiano. Nad tuhnivad Euroopa raamatukogudes, otsides ja publitseerides vanu käsikirju. Nad mitte ainult ei uurinud ja õppinud neid tundma, vaid innustusid ise sellest, nad kõnelesid ladina keelt sama hästi kui Cicero ja Vergiliuse kaasaegsed, muutusid ise antiigi südameks ja mõistuseks.

Suhtumine teadusesse ja kunsti muutus täielikult. Teoloogia huve enam ei arvestatud. Iidne kreeka printsiip "kunst kunsti ja teadus teaduse pärast" oli jälle jõus ja piirnes teise printsiibiga - "elu pärast", sest nii teadus kui kunst pidid olema elu osad. Elu ei vaadeldud seega ka puhtalt utilitaarsest vaatenurgast. Kõik andekad ja otsijad inimvaimud tormasid nüüd klassitsismi uurima ja seda mitte enam skolastiliste õpikute järgi vaid hakati otsima ja uurima algallikaid. Samal ajal hakati teostama hulgaliselt väljakaevamisi. Otsiti ja leiti antiikskulptuure, majapidamisesemeid, ehteid. Neid kollektsioneeriti, näidati ja tehti järele. Kunstnikele said eeskujuks iidsed kunsti- ja skulptuurivormid.

Nüüd ei olnud õpetatud mehed enam väike eraldi seisev ja kinnine grupp, tundmatu käputäis inimesi, kes peidavad end erakutena raamatukugudes ega ole ühiskonna silmis kuigi arvestatavad, vaid, vastupidi, nüüd piisas humanisti tiitlist, et valitseja pööraks talle oma tähelepanu ja ka heatahtlikkuse. Valitsejad võtavad oma teenistusse õpetatud mehi, kutsuvad häid õpetajaid ja õpetlasi. Paavst Nicolaus V on üks suurimaid itaalia teadlaste toetajaid. Kui keegi teadlastest saatis Naapoli kuningale muistse käsikirja, siis tänas see saatjat kingituse kui tõelise au eest. Cosimo Medici asutas filosoofide akadeemia, Lorenzo taastas "platoni pidusöögid", asutati ka Rooma ja Naapoli akadeemia.

 Vürstid, suurkaupmehed, väljapaistvad poliitikud ümbritsesid end filosoofide, kunstnike ja teadlastega. Sõnaseadmine muutub elegantsemaks, kergemaks, küpsemaks. Keel, mis oli muutunud selgemaks, muutus ka suursugusemaks; teadmine aga, liikudes kloostrimüüride vahelt lossidesse, ei olnud enam lihtsalt sõnaline vaidlusmehhanism, vaid muutub naudingute vahendiks. Renessans annab maailmale epistolaarse kirjanduse. Kirju kirjutavad kõik ja kirjutavad pidevalt. Nende kaudu levivad uudised, seisukohad. Kirjad kirjutatakse heas ladina keeles, kasutatakse tsitaate, vaimukaid võrdlusi, sõnamänge... Mida kaunim keel, seda hinnatum kirjutaja. Õnnestunud kirjaosi kirjutatatakse ümber ja saadetakse sõpradele. Kirju kogutakse ja publitseeritakse kogumikena.  Kirjad täidavad ka ajalehe aset, nad on peamised kommunikatsioonivahendid.

Nüüd kirjutatakse ka rahvakeeles.. Seda teevad ka arvukad poeedid, näite- ja jutukirjanikud. Levivad nii naljad, kui tõsised mõtted, satiir ja poeesia. Teravmeelne keelekasutamine on väga hinnatud. Kiitus ja kriitika levib soneti ja epigrammi kujul.