Luther oli astunud ka keskaegsete ülikoolide, nende "röövlipesade, põrguväravate ja saatana sünagoogide" vastu. Mõeldud oli küll skolastilisi keskaegseid ülikoole, kus tuli kukutada "pimeda pagana" Aristotelese õpetus ja nad reformeerida. Ka siin ei mõistetud Lutherit õigesti ja vanemad kutsusid oma poegi ülikoolist ära, ülikoolid tühjenesid, muuhulgas ka Wittenbergi ülikool. Ka madalamate koolide olukord oli raske. Vähenesid oluliselt annetused nende ülalpidamiseks. Langes ära ka üks endine oluline motivatsioon, miks vanemad oma lapsi kooli saatsid - neist taheti teha vaimulikud, kel hiljem parem koht ja suurem sissetulek. Vaimuliku amet oli kaotanud oma endise ligitõmbavuse. Kasvas vaimulike puudus ja hädasunnil tuli alles jätta endisi vaimulikke, kui nad vaid Meie Isa palvet ja Credot tundsid.

Läbi selle pettumuse oli loomulik, et Luther pani suuri lootusi kasvava põlvkonna kujundamisele, õigele õpetamisele ja vaimsele harimisele.

Kooli ja hariduse taasünnis on Lutheril kahtlemata tohutu teene, kuid praktikas jõudis ta näha väheseid muutusi.

Välja arvatud üksikud linnad, olid linnakodanikud 1530-tel aastatel äärmiselt aeglased koolide rajamisel ja toetamisel. See ärgitas Lutherit välja andma oma teist traktaati hariduse kohta - "Kuidas lapsi koolis hoida".

Mis siis oli Lutheri arvates hariduse põhiline eelis? Miks on vaja lapsed kooli saata?

Kogu tema traktaat on järgmisest põhimõttest tuletatud: seadus oli antud inimestele Jumala poolt, Rooma oli vahendajaks ja seadust ei ole võimalik kaitsta ja hoida rusikate ja relvadega, vaid ainult peade ja raamatutega. Seadus on hoitud kõigi õpetatud ametiesindajate poolt: professorid, teadlased, õpetajad, pastorid, kuni üldhariduslike kunstideni välja. Kui ühiskond oskab maksimaalselt oma andekad kodanikud tööle rakendada, liigub ta suurema stabiilsuse ja seaduspärase juhtimise poole, seega rohkem Jumalale meelepärasesse olukorda. Ka sundust ei saa kõrvale jätta.

Luther pidas ilmalike võimude kohuseks kindlustada, et vanemad oma lapsed kooli tooksid, eriti andekad lapsed. Nähes ette rahalisi raskusi, juhib ta tähelepanu sellele, et kaasajal pole enam vajadust nii pikaks kooliajaks. Õpetamise tehnika on niivõrd arenenud, et see, mis varasematel aastatel 20 aastaga omandati, võib nüüd omandada kolme aastaga.

Luther oli kindel, et kogu tsiviliseeritud ühiskond sõltub haridusest, mille vahendajateks on õpetajad. Kuigi Luther lubab teatud vabadust hariduse omandamise protsessis, on sel alati vaid instrumendi roll religiooni säilitamisel ja uuendatud kirikus. Kaks aastat hiljem kirjutas ta, et kui kool areneb ja kasvab edasi, siis on ka kirik kaitstud. "Jumal on hoidnud kirikut kooli kaudu!". "Väike katekismus" ning "Suur katekismus" ilmuvad mõlemad 1529. "Vaimulik lauluraamat" ilmub juba 1525. Need raamatud jäävad Põhja-Euroopas väga kauaks ajaks ka põhilisteks kooliõpikuteks.

Seega on Lutheri tähelepanu keskmes kolm hariduslikku teemat: esiteks hariduse vajadus ülepea, teiseks vanemate vastutus oma laste harimise eest ja kolmandaks riigi vastutus oma alamate harimise eest.

Luther ei oleks aga suutnud hariduspõllul üksi midagi ära teha. Tema ustavaks sõbraks, abimeheks ja kaasvõitlejaks oli Philipp Melanchton, saksa humanistliku koolisüsteemi rajaja.