Martin Luther

M. Luther sündis 10. novembril 1483.a Eislebenis. Õpinguid alustas ta Mansfieldis, jätkas seejärel Magdeburgis ja Eisenachis. Muuseas, just lapsepõlves sai suur reformaator tunda kogu keskaja õpetuse ja kristliku kasvatuse raskust. Vanemate karmile ja jumalakartlikule kasvatusele sekundeeris kooliõpetaja rangus, mis piirnes julmusega. Vaatamata väga usinale, taibukale ja õppimisele andunud poisile, sai ta pidevalt peksa, näiteks kord "15 korda ühe päeva jooksul korralikult läbi nüpeldatud". Poisis kujuneski kõige enam tohutu hirm Kristuse kui õiglase ja halastamatu jõu ees. "Ma mõtlesin pidevalt selle üle, kui palju ma pean tegema häid tegusid, et Kristus mulle halastaks,sest tema kui halastamatu kohtuniku eest, nagu rääkis mulle mu ema, jooksid paljud kloostrisse pakku," kirjutas ta hiljem oma lapsepõlve kohta. . Oma lapsi püüab ta hiljem kasvatada hoopis teisiti ja palju sellest lapsepõlves läbielatud õppimisevaevast peegeldub tema suhteliselt leebes ja vahel ka lohutavas suhtumises uude õpetamise ja koolisüsteemi.

1501.a astus Martin Luther Erfurdi ülikooli filosoofia teaduskonda, kus sai humanitaarteaduste bakalaureuse ja 1505.a ka magistri kraadi.

1505.a sai Martin Lutherist (pärimuse järgi pärast traagilist juhtumit äikesetormis, kus välk ta kaaslase maha lõi) Erfurti augustiinlaste kloostri munk. Senine lõbus ja seltskonda armastav noormees pühendus mõtisklustele, jumalaotsingutele ning kahe aasta pärast ordineeriti ta preestriks. 1508.a hakkas Luther lugema Wittembergi ülikoolis eetikat ja Aristotelese õpetust. Wittenbergis õppis ta ka teoloogiat ja omandas Piibli alal bakalaureuse kraadi ning võis nüüd ka sel alal loenguid pidada.

1512.a toimus Lutheri jaoks kõige tähtsam sündmus nii teoloogilises kui akadeemilises mõttes. Ta ülendati Wittembergi kloostri prioriks ja samal ajal sai ta ülikoolis teoloogia doktori kraadi. 30 aastaselt oli Luther preester ja professor. Noor ja võimekas preester oli aktiivne ja teadmishimuline, tal oli märkimisväärne kirjavahetus ning see kõik hoidis teda kursis muutustega kiriku- ja hariduselus.

Kuid ta leidis aega mõtiskleda ka usuküsimuste üle. Selle tulemusena kasvas kuristik õpitud kirikudoktriinide ja selle vahel, mida ta tegelikkuses nägi. Muuhulgas rabas teda see tegelikkus eriti 1511 aastal Roomat külastades. Igavene Linn ja paavstide kindlus näitas talle oma mitut erinevat nägu - kõige kaunimad jumalakojad ja hardunumad palverändurid kõrvuti vohava patueluga, kusjuures paavstid näitasid eeskuju. Luther otsustas teha selle kõigile teatavaks, kutsuda arutlema selle üle. Tal ei olnud algul mõtteski kirikule vastu hakata. Ta ei osanud ette kujutada kui võimsa džinni ta pudelist lahti laseb. Ta kutsus vaid tagasi algallika - Pühakirja juurde. See saigi luterliku filosoofia aluseks.

Sündmus, mis tõi Martin Lutheri tähelepanu keskpunkti, leidis aset 31. oktoobril 1517, kui ta naelutas oma 95 teesi Wittenbergi ülikooli kiriku uksele. See oli esimene kutse võitlusele ja leidis vastukaja paljudes Euroopa paikades. Õige pea olid teoloogilisi argumente sisaldavad teeside trükitud koopiad laialdaselt käibel. Teiste hulgas pooldasid neid Lutheri seisukohti, mis nõudsid muutusi sotsiaalsetes, poliitilistes, vaimulikes ja hariduslikes küsimustes, ka paljud saksa vürstid. Eriti tugevaks toetajaks sai Martin Lutherile Saksi kuurvürst Friedrich Tark.

Lutheri teesidel oli ka haridusalane funktsioon. Tänu trükikunsti vahendusele oli lendlehti võimalik paljundada ja laiali saata tolle aja kohta hämmastavalt kiiresti ja laialdaselt.

Säärase väljaastumisega oli ohtu seatud M.Lutheri õppejõu koht Wittenbergis. 1518.a oli Luther hõivatud teoloogiliste dispuutidega Heidelbergis. Veel tähtsam dispuut leidis aset 1519.a Lepzigis, kus Luther pidi vaidlema Johann Ecki vastu, kes oli Ingolstadti ülikooli teoloogia professor ning üks tuntumaid kõnelejaid ja osavamaid vaidlejaid. Sellele järgnenud Ecki reis Rooma lõppes Lutheri kirikuvande alla panekuga 1520.a. Et karmi karistusega ei kiirustatud, võis olla otseselt ka paavst Leo X süü, keda peetakse ju kõige renessaanslikumaks paavstiks. Leo oli sügavast teoloogilisest õpetusest kaugel, pühendus kunstile, nautis elu ega võtnud mingi saksa munga vaidlusteese eriti tõsiselt.