Edasi läks olukord tõsiseks. 1520.a mõisteti Lutheri üle kohut eksimises 41 punktis paavsti käskkirja "Exsurge domine" vastu ja talle anti 60 päeva, et loobuda oma seisukohtadest. Luther vastas sellele paavsti bulla ja teiste tema raamatute avaliku põletamisega, muutes lahkhelid veelgi sügavamaks. Luther kutsuti aru andma Wormsi maapäevale, kus ta jäi samuti oma seisukohtade juurde:

"Kui mulle Piibli või mõistuse abil ei näidata, et ma olen eksinud - sest ma ei usalda ei paavsti ega kirikukogu autoriteeti, sest nad on eksinud ja üksteisele vastu rääkinud -, siis minu südametunnistus on seotud Jumala sõnaga. Ma ei saa ega taha midagi tagasi võtta, sest on ebakindel ja väär teha oma südametunnistuse vastu. Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa. Aidaku mind Jumal. Aamen.".

Wormsi maapäevalt tulles lavastas Saksi kuurvürst Friedrich inimröövi ja viis Lutheri sõprade teadmata varjule Wartburgi kindlusesse, et päästa ta paavstimeelsete kindla kättemaksu eest. Wartburgis, 1522.a sündis seitsme kuuga Uue Testamendi saksakeelne tõlge. Terve Piibli tõlkimine võttis rohkem aega, kuid 1536.aastaks oli Luther tõlkinud ka Vana Testamendi. Lutheri saksakeelne piibel pani aluse saksa tänapäeva kirjakeelele ja mõjutas tugevasti ka paljusid teisi keeli, sealhulgas ka eesti kirjakeelt.. See on kahtlemata seletatav autori algupärandi vaimu meisterliku edasiandmisega saksa keeles. Vaadeldaval ajal ei pööranud humanistid saksa keelele erilist tähelepanu, seega oli Lutheri tõlketöö eriti raske.

Seega just Lutheril on teeneid selles, et olukorras, kus Saksamaa kaotas poliitilise ja kirikuühtsuse, säilis saksa keele ühtsus. Peale kirjandusliku tähtsuse oli Lutheri piiblitõlge tohutu tähtsusega ka Reformatsiooni arengule. Selle tõlkega anti esmakordselt rahva kätte Piibli puhas õpetus, ilma mingite kirikuisade kommentaarideta. Nüüd ei saanud vaimulikkond enam kujundada uusi dogmasid, mida koguduse liikmed pidid lihtsalt uskuma. Piiblist sai nüüd ainus usuallikas ja ta tungis sügavale rahva massidesse, kujundades ja kasvatades inimest nii usuliselt kui kõlbeliselt. Ning siit tekkis ka side Piibli ja kooliõpetuse vahel. Nüüd oli koolis võõra surnud keele asemel arusaadav ja igapäevaselt kasutatav emakeel. Tänu emakeelsele piiblile jäid rahva mõte ja kool siitpeale samuti seotuks.

1520.a kirjutas Luther oma pöördumise "Tema imperaatorlikule kõrgusele ja saksa rahva kristlikule aadelkonnale", milles ta esitas mitte ainult kiriku vaid ka riigireformide programmi. Lutheri arvates on kõik kirikuliikmed - vaimulikud ja ilmalikud - ühesuguste õigustega, kuna saavad ristimise sakramendiga vaimse elu. Vaimulikkond on "kutsutud ja seatud" vaid jumalasõna ja sakramente toimetama, seega vahe on vaid ametis ja vaimulikkonnal ei ole õigust eriseadustele, -õigustele, -võimule või pühadusele. Iga õige kristlane mõistab Pühakirja ja kui paavst on halb kristlane, siis pühakiri jääb talle mõistmatuks. Luther loetleb hulgaliselt kiriku pahesid - kohtade müüdavust, luksust, toretsemist, ebakõlbelisust.

Seoses kõlblusega nõuab Luther tsölibaadi kaotamist. Musta vaimulikkonna -munkade ja nunnade - kogumit peab igal juhul oluliselt vähendama. Kloostrid tuleks muuta kristlikeks koolideks ning munkadele tuleb võimaldada soovi korral kloostrist ilmalikku ellu tagasi pöörduda. Luther nõuab ka paastude kohustuse kaotamist kuna see on vastuolus kristlase vaba tahtega. Hoolikalt tuleb läbi vaadata ja enamuses tühistada ka arvukad kirikupühad, mis soodustavad laiskust, logelemist, jõudeelu, õgimist ja joomist ning hasartmänge. Keelata tuleks palverännakud, mille kestel raisatakse suuri rahasid ja jäetakse pered kodus nälga. Kerjamine tuleb samuti keelata. Iga linn ja küla peab hoolitsema ise oma vaeste eest ning võõraid mitte sisse laskma. Juba selles dokumendis astub ta välja ülikoolide kirikualluvuse vastu ja nimetab, et tüdrukud ja poisid peaksid saama ühesuguse alghariduse ning nende jaoks tuleb asutada koolid.