Haridusprobleemide lahendamine seadis aga Lutheri ette väga palju raskusi, mis suurt reformaatorit viisid korduvalt musta masenduseni. Juba 1527.a Saksimaa visitatsioonidega seoses, kus ta ühes kontrollgrupis osales ka ise, selgus, millises seisus oli tegelikkult rahva kõlblus ja usu tase. Luther ise kirjutas oma Väikese katekismuse eessõnas:"Kirjutama katekismust, viima ta lihtsasse ja arusaadavasse vormi sundis mind kibe vajadus, mis selgus sel ajal, kui olin visiteerimas. Issand, mu Jumal! Mis asju ma kõik ei näinud! Lihtrahvas ei tea üldse midagi kristlikust õpetusest, iseäranis külades, kuigi kõik nimetavad end kristlasteks, kõik on ristitud ja võtavad vastu püha sakramenti. Ükski ei tea ei Meie Isa palvet, Credot, ei kümmet käsku. Elavad nagu mõtlematud loomad, kuid siiski, niipea kui ilmus Evangeelium (Lutheri õpetus) on nad õppinud meisterlikult kurjasti kasutama kristlikku vabadust."

Nähtu ilmselt vapustas Lutherit tõepoolest sügavasti. Ta ei oodanud, et rahvas saab kristlikust vabadusest nii aru ja edaspidi püüab kogu jõust oma lihtrahvale mõeldud jutlustes tasakaalustada kõlblust ja usku. Tema mõlemad katekismused (Suur katekismus õpetajatele ja vaimulikele ja Väike katekismus õpilastele) on tugevasti erinevad tema teoloogilistest traktaatidest. Siin ei rõhutata enam endistest rituaalidest hoidumist. Konservatiivsus on väga oluline. Vaimulikele antakse korraldus kasutada pidevalt ühesuguseid vorme oma õpetuses:"Noort ja rumalat rahvast tuleb õpetada alati ühesuguste väljenditega, vastasel juhul on eksiarvamused möödapääsmatud...Kes ei taha õppida, seda ei tohi lubada püha sakramendi juurde, tema lapsi ei tohi ristida..." Vormide valiku jätab ta küll vaimulike hooleks, kuid igaks juhuks annab katekismuses küsimuste ja vastuste kujul ka õige vormi.Luther püüab anda kristlasele igaks elujuhtumiks oma palve, õpetliku salmi, korralduse. Lihtinimest ei tohi vaimuliku pideva valveta jätta, sest ta mõistab kristlikku vabadust kohe omamoodi ja valesti. Nüüd ei räägi Luther enam kristlikust vabadusest häid tegusid teha vaid seadusele ja korrale allumisest. Kui ta enne oli paastu ja kirikukommete vastu, siis nüüd kõneleb ta paljude kommete kasulikkusest madalate keha vajaduste ja soovide distsiplineerimiseks. Luther on nõus paljude endiste rituaalidega, tegelikult kõigiga, mis pole Pühakirjaga vastuolus ja räägib ka pihtimise vajadusest enne armulauda. Ning ka jumalasõna üle arutlemise õiguse võtab ta lihtrahvalt ja annab selle vaid vaimuliku valdusse, millega antakse iga koguduse vaimulikule võim oma koguduseliikme südametunnistuse üle. Ta polemiseerib ka "pildirüüste" peaideoloogi Karlstadtiga ja kinnitab, et peaprobleem ei ole kirikute purustamine, vaid hingede puhastamine ja päästmine. Jumalaema kujutamine on vajalik aga mitte "mingi tähtsa isikuna" vaid maises alandlikkuses.

Seega tohutu hulk vasturääkivusi. Eriti suur vasturääkivus on vaimuliku positsioonis. Ühelt poolt vaimuliku määrab ilmalik võim, ta on vaid ametnik. Lisaks on koguduse kätte antud omakeelne Pühakiri, mida saab igaüks tõlgendada ja ka pastori eksimusi näha. Samas võib pastor nagu katoliku preestergi, peale panna usulisi karistusi kuni kirikuvandeni välja.

Need vastuolud olid varsti selged ka rahvale. Eelmisi vaimulikke olid nad vihanud, uutesse polnud neil mingit usku, sest nad arvasid, et leiavad tõe Pühakirjast ise. Tulemuseks oli, et ei linnaelanikkond ega aadelkond ei toetanud pastoreid ja Luther tegeles elu lõpuni nendele elatisvahendite ja toetuste hankimisega sekulariseeritud kloostri- ja kiriku varadest nagu ka koolidele ja õpetajatele.